Hommikul istus Leelo köögilaua taga nagu käbe orav ja ei jaganud maailmast ööd ega mütsi. Nii pime oli veel, et ta ei tahtnud isegi kohvi. Where the hell is this world going?

Istusin õnnelikult lennujaamas kohvri peal ja lämmatasin karu. Õnnelikult selles mõttes, et kohver ei lagunenudki ära ja terve tee bussis püsti ka ei seisnud. Õlled jäid ka vast terveks. Selles mõttes mitte õnnelikult, et Bp-st peab nüüd ära minema. Ja inimesi jääb maha. Suva neist ungarlastest, aga olulisi inimesi. Pole sugugi kindel, et ma siia tagasi tulen. Kui, siis ainult oma talveriiete järele. Tagantjärele mõeldes oleks ehk olnud arukas suveriided siia jätta ja talveriided Eestisse viia. Ikkagi karge Põhjamaa.

Uskumatu, kuid neil on isegi nett lennujaamas. Hetkel puhuvad kõik mu ümber soomet, nii et mets müriseb. Eestit puhutakse ka. Ei, ma ei räägi omaette, siin ongi kohe päriseestlased jälle. Ju nad armastavad ka meie linna.

Varsti ongi mõned kodus. Lennujaamas ootab kartulisalat ja must leib. Ning taamal on MERI.

Advertisements