Karvaseid ja sulelisi on Eestis ikka endiselt palju. Viimati uudistasin näituseks metsseakarja suvalise maantee ääres. Minu kui harrastusornitoloogi südame panevad aga kiiremini põksuma mu erilised lemmikud – õhtul telgis uinudes ööbikud ja hommikust äratusmuusikat pakkuvad sookured. Muid linnuhääli on ka, eriti õhtuti, aga nende tuvastamisega läheb mul veel aega. Igal juhul tundub selle taustal mu Ungari hommikute kisakoor sellise sulni muusika taustal eriti rämeda röökimisena. Ju siis on sealsed linnud ka keevalisemad kui nende põhjamaised suguvennad.

Üks asi, mis selle telgiunega kaasneb, on varane ärkamine, sest päike lihtsalt ei lase magada. Vahel müdiseb maa ka, kui mõni autoomanik mööda tuiskab, aga maaelu on mõnus.

Vahel tuleb sellesse naudisklemisse ja lihtsalt olemisse mõni katkestus. Näiteks tuleb käia Tartus, et tõestada lugupeetud komisjonile, et olen tõesti oma magistritöö autor. Uskuma jäid. Ja mina avastasin oponendiga vesteldes, et päris tore on tegelikult. Seda poleks oodanud. Ise olen rahul ja hea on olla.

Aga ainult mõtte tasandil, sest maale tagasi pöördudes sain omale põletiku silmi. Nüüd piilun poolteise silmaga seda va ilmaelu. Lugeda ja kirjutada väga mõnus ei ole. Irooniline, sest nüüd on küll see aeg, et võiks puhata veidi enne tegusat juulit. Ehk on mööduv, sest homme oleks vaja läbi metsa linnamäele Metsatölli  kuulama hiilida ja jaangi on kohe käes.

Advertisements