See on nüüd sarjast otsad kokku ehk muljetusi mu Brüsseli-aastast. Ega mai viitsi ju kohe kirjutada.

Eelmise aasta oktoobri viimasel laupäeval korraldati preemiareis ülikoolis Euroopa päeval oma riiki tutvustanud tudengitele. Ma ei kannata karjaviisilist reisimist, aga kuivõrd meile special kingiti see sõit, siis tegin esimest ja viimast korda selle aasta jooksul erandi ja ikkagi läksin. Kohati oli natuke tüütu, aga väljakannatatav. Asi meenutas veidi klassiekskursiooni, kõigepealt tibude ülelugemine ja hilinejate ootamine, seejärel paar tundi bussisõitu, kunstimuuseum ja siis vaba jõlkumine linna peal. Minu suurim elamus olid Pieter Bruegel vanema maalid Lille’i Kaunite kunstide palees ehk Palais de Beaux Arts‘is. Raamatust vaadatuna lähevad neil paljud detailid kaotsi, aga lisaks temaatikale need ongi tema teoste kvintessents, kui lubate nii peenelt väljenduda (see ei taha nüüd olla mingi amatöörlik kunstikriitika, vaid väiksed isiklikud muljetused, eks). Tüübil pidi ikka päris hea huumorimeel olema, kui kõikide tegelaste hulgas on näiteks üks puud märgav mees ja amelev paarike. Muuseumi kogudesse kuulub veel Boschi, Raphaeli, Michelangelot, Rodini jt töid. Minu seltskond oli kannatlik ja lasi mul end vedada veel Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvat kellatorni ja niisama silmailu pakkuvat neogooti stiilis (19. saj keskpaik) Notre Dame de Treille‘ katedraali vaatama. Katedraali ehitamisel olnud eeskujuks 13. sajandi gootika, eelkõige Reimsi, Amiens’i ja Chartres’i katedraal. Eriliseks teeb selle marmorist peafassaad (millest ma küll pilti ei teinud millegipärast, aga mäletan, et see nägi omapärane välja). Kultuurilis-ajaloolise ekskursi jätkuks veel kellatornidest. Need on UNESCO nimistus sellepärast, et need sümboliseerivad linnavalitsuse võimu ehk kodanikuõigusi (vanasti oli linnapildis näha kindluste torne – ülikute sümbol – ja kirikute kellatorne), sajandite jooksul sai neist linnade mõjukuse ja jõukuse tähis. Nende ehitamist harrastati põhiliselt tänapäevase Põhja-Prantsusmaal (23) ja Belgias (33).

Detsembris peetakse Lille’is jõululaata, mis on ka belglaste hulgas populaarne. Kuna linna asub Brüsselist vaid lühikese rongisõidu kaugusel, siis on seal hea ostlemas käia. Lille’is on veel Kartmatu Jaani tänav ehk rue Jean Sans Peur ja Notting Hilli nimeline õdus kohvik. Lille on ka kindral Charles de Gaulle’i sünnikoht. Kindraliks sai ta muidugi hiljem ja tema auks on nimetatud linna peaväljak ehk Grand Place, millel mu mäletamist mööda seisis skulptuur, mis püstitati Lille’i piiramise mälestuseks 1792.a austerlaste poolt (austerlased tegelesid piiramise, mitte monumentide püstitamisega). Skulptuuri ennast ei õnnestunud eriti hästi näha, sest see seisis kõrgel postamendi otsas. Väljaku kõrval, vana börsi sisehoovis toimus parasjagu vanade raamatute laat, aga ma ostsin hoopis rummivahvleid ja lõnga. Vahvlid kiideti heaks ja lõng ootab veel käpikuks saamist. Kohe, kui viimane pool põlvikut valmis on.


Uksekäepide

Madalmaades on üks huvitav nähtus, mida ma parema vaste puudumisel nimetan keskaegseteks sotsiaalmajadeks (või siis sotsiaallinnaosaks, kui tahta täpsem olla). Hollandi keeles on nende nimi begijnhof, inglise/ prantsuse keeles béguinage. Tegemist oli tavaliselt linnaservas asuva suletud kommuuniga, kus elasid katoliiklastest naised (oli ka meeste béguinage’eid). Kuigi sealsed elanikud olid usklikud, elasid nad siiski ilmalikult, ei lausunud nunnatõotust,  pidasid end oma kätetööga ülal ja võisid ka maist vara omada. Sotsiaalne staatus ja varanduslik seis ei omanud tähtsust. Sellised kommuunid hakkasid tekkima 12.-13. sajandil, ristisõdade aegu. Loogiline põhjendus tundub olevat see, et sõdades sai palju mehi hukka, naistel oli koos kergem hakkama saada ja end kaitsta. Kloostrielu oleks rahutute aegade eest samuti varju pakkunud, kuid sealsed ranged reeglid ei tundunud ilmselt just eriti kutsuvad ja takistuseks oli teatava maise rikkuse olemasolu mõnda kloostrisse asumise tingimusena. Paljud sellistest linnaosadest on säilinud (Antwerpenis, Mechelenis, Leuvenis, Brügges, Gentis, Amsterdamis) ja nad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. W. oli mulle Mechelenis suurepärane giid ja viis mind tuurile keskaegsesse linnaossa. Selle üsna kitsastel tänavatel on armsad madalad telliskivimajakesed, lahedate uksekoputite ja orvakestega uste kohal. Inimesi eriti näha ei olnud (kuigi see on ikka täitsa asustatud ja need üksikud, kes vastu tulid, ütlesid sõbralikult tere), kuid hoolimata kodu tänava eest kaitsvatest müüridest ja välisele maailmale justkui selja pööranud fassaadidest jättis see kant armsa ja õdusa mulje – need on need punased telliskivid, vanad uksed, õitsevad lilled, laternad, pühakute kujukesed orvades. Loodetavasti avaneb mul võimalus ka teisi Belgia ja ka Hollandi sotsiaallinnaosi külastada;)

Illustratsiooniks üks lahe uksekäepide sealtsamast. Rohkem pilte ma ei viitsi siia laadida.