veebruar 2007



Kuivõrd kirjutada pole praegu aega, siis panen üles ühe vitamiinirikka pildi. Ärge teie haigeks jääge!

p1100215.JPG


Et lugu lõbusam oleks. Teades, et Eesti on EUs ja Ungari ka, siis esitasin vereandmisel uhkelt oma Euroopa ravikindlustuskaardi. Ja ohh seda imet, mis siis hakkas juhtuma. Esiteks vaadati kaarti ja öeldi, ei, see ei sobi. Siis mõtlesid veidi, imetlesid ilusat sinivalget kaardikest, mis muuseas nautis talle pööratud tähelepanu täiel rinnal. Mõne Ungari minuti pärast leiti, et võiks ju uurida, kas ikka sobib see kaart. Mõeldud, helistatud, küsitud. Eelnevalt pidid muidugi üle küsima minu käest, et kas see on ikka EU kaart. Ei ole, ma ise tegin selle oma koduses kaardivabrikus. Kõigile teen, kes tahavad. Üle Euroopa. Igatahes nad arvasid, et ma võiks siis proovida vereandmist. Samal ajal, kui mina täitsin kõikvõimalikke pabereid, jalutas üks muti mu kaardiga mööda ruumi ringi ja seletas kõigile, mis kaart see on ja kuidas seda paberite peal vormistama peab. Aga et neil siin riigis ikka piisavalt paberimajandust oleks, peab kõigil siin elavatel inimestel olema nn lakcímkártya, mis tõendab, et sa elad just selles majas sellel tänaval selles korteris. Ilma selleta pole väga lootustki jutule saada. Tore, et mul sellist kaarti pole. Verd ma igatahes anda ei saanud, ehkki mitte kaartide puudumise pärast. Arstionu teatas, et kirjuta siia alla ja kogu moos. Rohkem ta miskit ei seletanud. Hiljem selgus, et ta ilmselt oli endale midagi nina alla pobisenud madalast hemoglobiinist jne. Aga aru ma ei mõista. Kui Eestis võetakse sõrmest vereproov ja õde ütleb sulle kohe hemoglobiini taseme, siis Ungaris pean oma paberiga õe juurest arsti juurde minema, et ta saaks mulle kaks sõna öelda. Welcome, bürokraatia.

Lars oskab süüa teha küll. Teinekordki omletti ja pannkooke paluks.

Muide, minu saabumisest on möödunud peagu seitse kuud. Täna sain kirja, et võin oma elamisloale järgi minna.


Kodanikukohus on täidetud. Ma olen teinud kõik, et masendav seltskond võimule ei saaks, ning õnneks ei tea ma ühtegi inimest, kes tahaks neid toetada.

Minu veri on ungarlastele liiga hea, ergo nad ei saa tilkagi. Harja ajas ikka korralikult punaseks. Metsa, ma olen Eestis vähemalt 5 aastat doonor olnud, mingit krdi kaarti ei ole ja neile ei sobi. Mingi nõme arstionu ka mölises, et istun vale tooli peal. Pange ennast põlema!

Õnneks ma lugesin just raamatut ja ilmselt olen kultuuriga kohanemisel läbinud mesinädalad ja eksinu perioodi (vms), nüüd olen seal, kus tigetsetakse, sest kõik on teistmoodi. Siiski on ungari keel ja maa endiselt jumalik. Aga see asjade korraldus on ikka veel sovjetiajast ja ungaralasi ei paista see häirivat. Internetiühendus kuulub ju ometi elementaarsete inimõiguste hulka? Rääkimata sinna juurde kuuluvatest toimingutest. Järjekorras seismata. Janiiedasi janiiedasi.

Eilseid pannkooke ei söönud me siiski asjata, Kriszta vanaema tehtud aprikoosimoos oli lihtsalt jumalik ja ühtlasi eilse päeva parim osa. Oootused olid taaskord liiga ülesupitatud ja edevad mehed mulle lihtsalt ei meeldi.

*See on nüüd mu uus lemmiksõna. Ungaris kulub marjaks ära.


Jah, meil oli plaanis korraldada rahvusvaheline laulupidu ja tähistada Leedu iseseisvuspäeva, aga välja tuli nagu alati – jutupaun. Esmalt saabus reedel Marilin musta leiva ja šokolaadidega. Selle eest me jumaldame teda (mina tegelikult muidu ka). Väike vein ja porknad ja vahvlid. Reet-néni tegi. Peaesinejaks oli Ida-Saksamaa suusatreener Lars ja Poola viin. Nad sõlmisid väga tugevad sõprussidemed. Kui Lars ja viin oma sõprussuhteid voodisse kinnitama läksid, algas teistel kibekiire tööelu. Klubis, kus oli hea muusika ja meie. Ehk siis parim, mis olla saab. Punkt meie kasuks: alkoholivaba pidu. Tormi raugedes oli aega ka uusi tutvusi sõlmida.

Laupäev kujutas endast pikka trammisõitu, jalutuskäiku Buda váris, šoppamist ja Szimplat. Loogiline, Marilin oli ju siin :) Õhtu läks oma loomulikku rada pidi (loe: tantsides). Pidu oli tore, muusika ja seltskond põnev. Jah, just põnev, ma ei suuda jätta vaatamata inimest, kes oskab tantsida. Mitte ei sammu ühe koha peal ja ei vehi kätega, nagu M. väga osavalt näitas, vaid tõesti liigub. Ma vist olen sellest liiga vaimustuses ja kõigile sada korda rääkinud juba, aga ei saa teisiti. Boonuspunktid ja tõusev reiting. Muidugi tegime hoolega tutvustustööd ja jälle on inimesi (sedapuhku slovakid), kel olemas tarvilik sõnavara Eestis toimetulekuks. Õlu, vein, tänan/aitäh. Električka, ďakujem. Koju saime jälle trammiga, magasime veidi ja olime ilusad ja asjalikud edasi. Ehk teisisõnu jalutuskäik üle Doonau, lantš Raday utcal, kiirpakkimine, metroo ja buss lennujaama ja vastupidi. Ja läkski Marilin ära. Varsti tuleb jälle.

Fakt on see, et ehkki pühapäeviti toimuvad väidetavalt Bp-s peod, siis meie neid ei leidnud. Trahviring. Lahendus: pudel veini ja raadio. Naabrionu ajasime ka loodetavasti üles. Mis ta siis haigutab nii kõvasti.

Ja meil puhuvad loodetuuled. Kuradi kõvasti puhuvad.


tegelikult olen juba ammu aru saanud sellest, et kui mingi asi hiljem kirja panna, pole see enam üldse nii võluv, koomiline, traagiline või võluvalt tragikoomiline kui selle toimumise hetkel. nii tänagi. L. ja H. hirnusid siin end pooleks, kui me ennist teetasime, aga nüüd ei ole mul isegi enam meeles, mis neid nii naerma ajas. aga ühele äratundmisele jõudsin ma küll – pean minema end kodumaale praavitama. vaimses mõttes. et mitte lõpetada nagu härra Szécsenyi (vaata varasemaid saateid), kes võib-olla tõesti oli rongiliikluse ohver, aga võib-olla ka mitte. võibla neh, võibla mette. et siis otse on ikka parem ja vahetum ja naljakam. tulge meie boksi, kui naerda tahate. ehk on meil ka väike pühadeküpsis teile kõrvale pandud. või siis jõuludest poolik valge vein.

nojah, uute lülitusteni.


Ursula on surnud. Phoebet ei paista see huvitavat. Kuid Ursula oli tore kala. Ainult et omanik L. ei saanud kohe aru, et jutt temast käib ja otsis hoolega Postimehest artiklit Ursula laialimineku kohta. Nii palju siis lemmikloomaarmastusest :)


Leedid ja dsentelmennid, let mii prisent juu

Meiega on liitunud Ida-Saksa suusatreener Lars, kes viibib praegu incognito Budapestis ja esineb Reeda nime all. Nüüdsest hakkab siin pritsima sappi ja plondi uumorit. Nauditagu!

Järgmine lehekülg »