november 2006



Nüüd ma lähen ja joon hõõgveini oma varasurnud närvirakkude mälestuseks. See oli jube. Vein läheb ja uputab arvatavasti veel ellujäänud, aga võibolla jääb siis vähemalt käte värisemine järgi. Ma olen täitsa viimase piirini viidud praegu, ma ütlen.

Advertisements

  1. Koduvõtmeteta peole minna pole hea idee.
  2. Telefon on kõigi suurim sõber ja käib pidudel. Ning on soovitatav oma number pähe õppida, mis siis, et see on sajandeid pikk. Unustamise pluss: ei pea vähemalt suvalistele tölpadele valetama, et ei tea oma numbrit peast.

  3. Varuriideid kanna alati plastikaatkotis kaasas.

  4. Ära joo segamini veini, viskit, brändit ja gyrost.

  5. Sõbrusta inimestega, kes elavad kesklinnas. Juhul, kui 5.13 on öömaja vaja.

  6. Räägi tänaval kõigile Jaan Kirsipuust ja Tour de France’ist ja seleta, et Szimplas on siiski vanakat.

  7. Kui eelmised punktid meelde jäid, võid uuesti peole minna.

     

Muide, kui väita, et oled sünnipäevalaps, annavad norrakad heameelega sulle Marabu šokolaadi. Peaaegu nagu kodu. Saatsime oma tervitused Skandinaavia poole teele ning saime bändilt loo Eestile. Kui nüüd nime ka mäletaks. Kurat, Leelo jagas šoksi mingitele suvalistele töllidele vahepeal. Mingit respekti kodu vastu pole. Detailidesse me ei lasku, aga olgu siinkohal öeldud, et Bp-s hävines müüt külmadest eesti naistest.


Oehh, kui ma saaks 100 forinti iga sõna eest, millest aru ei saa, siis oleksin juba ammu miljonär. Näiteks kolmapäeval Liliomi-nimelisel etendusel. Saalis tuli kodune tunne peale. Täpselt Sadamateatri black-box. Importige nüüd keegi Jääboiler või Dagö siia, kiiremas korras. Hing läheb varsti katki, kui neid laivis ei kuule. Aga etendusest ei saanud ma küll aru. Oleks pidanud ehk mainima, et vaatamas on kari udupäid, kes mõmmigi aru ei saa kohalikust keelest. Iseenesest oli etenduse ülesehitus päris omapärane. Näitlejad ronisid redelist üles-alla nagu oravad, kalpsasid mööda treppe vaatajate seas, kolisid lava edasi-tagasi mööda saali. Käskisid püsti tõusta ja uuesti istuda. Üks peaosalistest oli vist küll väga halvas tujus, isegi aplausi peale ta ei naeratanud. Mitte kordagi.
No tõesti, meil on vist liiga palju vaba aega neljapäeva õhtuti. Kuna elu on näidanud, et pool kolm öösel tuleb nälg, siis oleks tark mõte külmkapp L. magamistuppa kolida. Või ta käsklustele alluma õpetada. Ungari kassid eesti keelt ei räägi ja kss-kss jätab nad täitsa külmaks. Huvitavaks läheb siis, kui mõnele hulkuvale kassile pss-pss öelda. Seega tekib küsimus, et mis keelt külmkapid räägivad. Või millele nad reageerivad. Jõudsime järeldusele, et oleks otstarbekas välja uurida. Plaan järgmine: unine Helina istub hommikul kell 7 tekki mähkununa tugitoolis ja hoiab käes singitükki, vehib sellega külmkapi poole ning üritab valget elukat dresseerida. Leelo hakkab samal ajal kooli minema. Kuigi oma voodis on palju parem magada.

L: Lähme poodi. Mul on vaja kiirnuudleid, vett ja veini õhtuks. Paus Tudengi eine.


Ärge rääkige Helinale külmkappide dresseerimisest, ma ajasin ta sellega nutma eile. Hella hingega naine, pole midagi öelda. Pisarate vahele pikitud väiksed rõõmukõõksatused välja arvatud muidugi.

H: Voodikaaslasena oled sa ok, aga kaissu ma sind ei taha.
L: Tunded on vastastikused.

Tegelt me pidime Szegedisse minema nädalavahetuseks, aga mul tekkis võimalus teisipäeval nii-öelda täpp oma haridusele peale panna, nii ma harjutan  siin oma kaitsekõnet ja selliste sõnade nagu RMSEA, CFI ja konfirmatoorne faktoranalüüs artikuleerimist. Helina ei saanud sellepärast minna, et mul on kapi otsas kausitäis mandariine ja ta ei usaldanud mind nendega üksi jätta.


Leelo tegi mulle kooseluettepaneku. Ütlesin “jah”. Mis imevalemiga näen ma Bp-s oma lapsepõlvesõpra? Muide, see koduigatsuseõhtu Szimplas, kui kabetasime. Leelo ja Mihály võitsid.

Mu elus on toimunud muutus. Viimase kahe kuu jooksul olen ma sattunud rohkem muuseumitesse ja kunstigaleriidesse, kui terve oma elu jooksul kokku. Näiteks neljapäeva õhtul, peale väsitavat koolipäeva, kutsus Csabi mind Sándorfi Istváni näituse avamisele. Muidugi läksin. Tulemuseks jooks Blaha Lujzale fotopoodi, jooks tagasi avamisele, kunstnikult autogramm oma pildile (kirjutas muide, et ta on kole). Otsige üles Vishna-nimeline maal. Plaan koju minna lõppes veel kahe näituse ja ühe galerii külastamisega. Tore, et leidub veel jazzifriike ja inimesi, kes jagavad mu vaimustust. Avastasin, et Fretsi muusika leevendab kohati päris hästi suveigatsust. Frets, ootan lisa, sa ju lubasid mind muusikaliselt harida. Peale Vaiko. Muide, 20. detsembril on maleva jõulupidu. Klubi Paradiisis :P

Laupäeva õhtu lõppes järjekordselt mingil peol, kus näitasime kohalikele neiudele, kuidas tantsima peab. Mõni küll mõõtis meid pika pilguga ja pööritas silmi, a no jumala eest, õppigu tantsima siis. Ungari kui temperamente riik on meeste poolest vaene. Ükski ei julge enne ligi tulla, kui pole saavutanud piisavat joobeastet. Ungarlaste külalislahkus on nii suur, et nende juurde võib isegi kell kaks öösel veini jooma minna. Respect, mään. Muide, tervist on meil nüüd kuhjaga. Leelo, seltskonnas vanem daam, väidab, et prantsuse hallitusjuust oli hea. Khmmm. Tuleb nii välja, et olen ka siin kislány. Nagu sellest veel vähe oleks, et mind kodumaal nii kutsutakse.

Väike väänik,

anna asu,

et ma kähku

suureks kasuks.

 

 

* Lõpeta lause. Originaalsuse eest anname tugrikuid.


Nii küsis kaasaegse ungari kirjanduse õppejõud mu käest eelmisel nädalal, kui ma tundi oodates pea lauale olin toetanud ja lasin turgutuseks klappidest voolata Varaani, Vanemõde ja Paradoksi. Koolivaheaeg oli pagana väsitav, elu läks väga öiseks kätte ära, milleks mul on juba niigi eelsoodumus. Ma oleks muidu üheteistkümneseks loenguks ärkvel küll, kui ma poleks 8.30 koolis olnud. Selle tunni tarvis, mis ära jäi.
Minge siis ometi koju magama, soovitas ta.
Natuke aega hiljem minu taga istuvale tüdrukule: teil pole paberit? Ma toon teile, ma saan ülikoolist paberit varastada.
Eksam tuleb õppejõu juures, suuline. Ta on selline vanakoolimees. Revolutsiooni ajal oli 18 ja tema suurim julgustükk 1956. aastal oli see, et ta tõi naabritädi haigetele lastele korvitäie leiba. Ja ta on enamikku neist kirjanikest-luuletajatest ise kohanud, kellest ta meile tunnis räägib.

Varsti hakkab see tund, kus saab keelt näidata. Nagu kari moroneid, kes ungari keelt ei oska. Mina näiteks ei saa seda pikka aa-d õigesti öeldud, mispeale õpetaja teatas, et ma räägin mingit puutagust dialekti. Nagu sündinud ungarlane, eksole.

Helina teatriteaduse õpetaja on ka lahe. Ma olen teda täpselt üks kord näinud. See oli eelmisel neljapäeval, kui ta viis oma tudengised teatrisse ja ma ka end kaasa sebisin. Või noh, see kaasasebimine on pisut liialdatud, ma lihtsalt läksin. Teatriteaduse õpetaja on ühtlasi teatris ka mingi asjapulk ja viib oma õpilased niisama sisse. Teatrist Helina juba kirjutas. Ma tahan veel ainult seda lisada, et Tündrilla oli originaalis Tinkerbell, täitsa vahvavalt tegid nad selle nime ungarlaseks;) Kui teater läbi sai, arvas õpetaja, et nüüd võiks minna kuskil ühe õlle võtta. Kujutate end ette õpetajaga koos kõrtsus? Nele? Kui sul veel mingi küsimus on selles osas, et kas sobib ja nii, tee nagu ungarlased. Horvaatias peaksid sa ka Jüri Allikut ja Maie Kreegipuud, Olevist jt. rääkimata, veel vähemalt järgmised 10 aastat teietama. Sellised familiaarsused nagu noorema kolleegiga koos veini joomine ei tuleks kõne allagi.
Õllejoomisest ei tulnud midagi välja, sest neljapäeva õhtul olid kõik kohad täis. Järsku tabas meid koletu koduigatsus ja me vedasime veel järelejäänud seltskonna Szimplasse vanakat limpsima. Koduigatsus (mõnevõrra) leebus aegamööda ja päädis mõningase joovastusega, mille mõjul ma mängisin elus esimest korda kabet. Nuppudena kasutasime tühje klaase ja (vee)pudeleid. Kas keegi võitis ka või? Kui cash otsa sai, suundusime minu poole. Bussis oli kõigil (loe: ungarlastel) lõbu laialt, sest me olime pisut purjakil ja rääkisime omavahel püüdlikult ungari keeles. Kindla peale kohutava aktsendiga ja nii vigaselt kui veel saab. Mis siis et inglise keeles oleks poole lihtsam. Siis aitasid armsad külalised mul külmkapi tühjaks süüa ja läksid koju ära.

Mai jaksand laupäeval peale muusjumikülastust minna tantsuvõistlusi vaatama. Niuts. Ladina tantsude finaalid olid.
Pühapäeval lebotasin netis. Siis pidime läti keelt õppima ja ingveriteed jooma, ingveri ja entusiasmi puudumisel keetis Sonja meile ühe tõhusa juurviljasupi, kohvi ja koogi.

Ja eriti äge, tulin mittesuitsetajatesse ja sain oma piimaga kohvi ilma küsimata. Ei jõudnud veel õieti läpakatki välja võtta, kui juba toodi. Kas pole armas?

PS Oma komavead ma teen kõik ise, Helinal pole nendega midagi pistmist.

PPS See sissekanne on osaliselt vastus lugejate tungivale soovile teada saada, mis me vanatallinate vahele jääval ajal teeme. See aeg moodustab kusjuures enamuse ajast. Jah, ma mõistan, see kõlab väheusutavalt. Jah, ma joon piima mahlaga. Hommikuti. Jogurt on siin liiga magus ja paks.

PPS Õigluse mõttes pean tagasi võtma oma mokakobina šokolaadisöömise teemadel. Tegelt on üks suur Fazer minu juures ja ma olen seda juba mitu nädalat üritanud ära süüa. Aga see ploomikas on ikka parem.


“.. aga tegelikult jääb siia Virumaale elama ainult tugev ja kange inimene. Nõrk pühib tolmu jalgadelt ja põrutab kas pealinna või koguni üle piiri..” Kas see teeb mind topeltnõrgaks? Või isegi kolmekordselt, Tallinn, Tartu ja Budapest?

Järgmine lehekülg »