märts 2007



Et kellelgi ei tekiks mõtet nagu ma koolis enam ei käigi, siis proovige teha nii nagu mina ja ärgake hommikul üles, sõnaraamat kaisus. Sest just nii juhtus minuga. Võib-olla oli selles süüdi öine pimedus ja väsinud silmad, mis sõnastikku voodil ei märganud. Ja siis peale kooli õpetage eesti keelt, käige teatris, tõlkige ja kirjutage nõrkemiseni. Kui sellest väheks jääb, tõlkige veel.
Muide, soovitus. Ärge minge Bp-s muusikale vaatama. Isegi siis, kui see on kohustuslik. Nimelt Padlás nimeks ja juuuuube. Ehk oleks saanud seda nimetada amatöörteatriks. Ja amatöörid on tavaliselt lahedad. Mitte siin. Esiteks, peaosaline oleks võinud printsi rolli laulda ooperis, positiivne. Aga etendus ise on laval olnud u 20 aastat, kostüümid on ilmselt samast ajastust, robot leiutati eelmisel sajandil. Tegemist vist lasteetendusega, tapmine ja tagaajamine, püstolipaugud ja lennusalk, nähtamatud hinged, rumalad ja arad võmmid, terrorist, kes polegi terrorist jne. Ning kuuldavasti pidavat lapsed seda armastama. Näidake mulle ka põhjust, palun.

Ei saa mainimata jätta, et mul on vähemalt üheksa inimese üle äärmiselt hea meel, ehkki ma plärtsun nüüd veel mõnda aega. Pikalt. :P

Advertisements

Aga köögitoimkond teeb praegu kartulisalatit


Armas ilmarahvas,

Kui keegi tahab veel kogu vastutuse minu kaela veeretada, siis laske aga käia, mul on pooo-hhui!

Lubatagu nüüd minulgi haavunud olla.

Tänan väga.


Nii, millega me siis hakkama oleme saanud? Tähistasime Kristjan Jaagu sünnipäeva 80ndate stiilipeoga, sõime ehtsat mulgiputru ja täidetud muna. Rääkimata Larsi lemmikust poola viinast. Muide, Larsi poolt tarbitud viina ja minu poolt tarbitud veini tagajärjeks olid Larsi poole lühemad juuksed. Üsna sirged pealekauba. Neljapäeva hommik tabas meid maja ees valvavate politsistidega, kes kindlasti hämmastusid eesti keelt kõnelevaid ja ungari rahvusvärve kandvaid isikuid nähes. Rongijaamas ootas meid tore kupee, mis paraku täitus üsna pea mitte-eestlastega. Viin, siit me tuleme. Optimistlikult mõeldes. Igatahes viitavad kõik märgid sellele, et rumeenia-ungari sõnaraamat läks asja ette, kuna L. korjas rongist kohe omale jälle poolrumeenlase üles.

Paraku pean tunnistama, et Viin ei ole minu linn. Kohtusime Stephansdomi ees sõbraliku majutaja, itaallase Umbertoga, kes transportis meid oma superluks korterisse. Ja veelgi superluksim oli seinatäis head džässi.Tegin selle kollektsiooni pärast talle kolm korda abieluettepaneku, paraku edutult. Hakkan oma oskusi kaotama vist. Õhtu lõppes kiiresti valmistatud itaalia pasta ja omatehtud veiniga. Esialgu mulle veel Viin meeldis.

Hommikul saadeti meid varakult linna, näidati kätte Schönbrunni suund ja head teed. Mõnus jalutuskäik soojenevas päikeses, ilma linnakaardita, mis puhkas seljakotis. Ja vot siit alates pole ma enam Viini sõber. Lihtsamalt öeldes, teeninduskultuur Viinis on null, et mitte öelda miinuses. Muidugi, ei vaidle vastu, loss on tõesti ilus ja kena, isegi praegu, kui puud pole lehtes ja lilled veel väga ei õitse. Vaade linnale kena ja üldse rahulikke ja naeratavaid inimesi (loe: ungarlasi – suurem osa põgenes Ungarist Viini, et mitte kodus pisargaasipilvedes ujuda) täis. Aga teenindusest: tellisime kannu kohvi (mida isegi mina jõin) ja pärast seda ootasime arvet lihtsalt pool tundi. Õigemini me ootasime pool tundi, et kallis kelnerionuke ikka näeks, et me arvet tahame. Lehvitamine ja hõiskamine ei aita. Tal oli silmi aint ühe laua jaoks korraga. Lõpuks me vihastasime ja maksime müntides ja 20 forintiga. Jootraha. Edasine plaan oli šopata, sest saabumise silmapilgul tõotas Viin tsivilisatsiooni, ehk tooteid, mida Ungaris ei müüda ja ilma milleta mina ei ela. Aga kõik on petlik. Kui sa ei ole austerlane, siis sa kaardiga maksta ei saa. St et poed aktsepteerivad ainult Austria pangakaarte. Vahet ei ole, kas sul on Visa, Mastercard või rahvusvaheline krediitkaart. Ja ärge unustage, et ma räägin Viinist. Ühest Euroopa suurimast ja fäänsimast linnast. Kui me siis küsisime, et mis neil kaartidel viga on, mida pakkusin, laiutasid müüjad ainult käsi ja ütlesid: only Austrian. Nojah, sellisel juhul oskan ka mina vastavalt käituda, ja nägusid teha müüjatele vastu, kes ilmselgelt on kuulnud elementaarsest viisakusest. Või ehk olen ma nii ida-eurooplane ja ei teagi, et klientidele nägude tegemine kuulub viisaka teeninduskultuuri juurde? Võib-olla on asi minus, aga Viinist, Viiiiiiinist ootakse väheke enamat, ei?

Aga et kõik veelgi paremaks läheks, unustasin ühest kohast raha leti pealt kaasa võtta ja loomulikult ei olnud müüjal ei häält ega jalgu, et mulle järele hõigata või tulla. Mis siis et ma peatusin vähem kui kümne meetri kaugusel kauemaks kui 15 minutit. Elagu Viin. Vähemalt järgnes kohtumine L. vana klassiõega. On üsna lohutav teada, et selles jubedas linnas peatub teisigi eestlasi.

Õhtul kokkas U. meile jälle itaalia toitu ja seekord me vedasime ta välja ka. Nimelt L. lemmikpaika, Floridita-nimelisse salsaklubisse, kus mõni loomulikult terve õhtu tantsu vihtus, sel ajal, kui meie U-ga üritasime leida mõnda teist klubi. Selle väikese jalutuskäigu tulemusena tean, kus saab kõige paremat ehtsat itaalia jäätist Austrias, milline on tüüpiline Itaalia lihavõttetoit ja millistest itaalia söögikohtadest eemale hoida. Küsige infot. Leidsin L. endiselt tantsupõrandalt ja suutsin ta sealt varsti ära vedada. U. usaldas meie öise kodutee leidmise minu hoolde. Leidsimegi ja nägime öist Viini bussiaknast.

Aga oli ka paar toredat asja. Näiteks laupäeva hommikune turg. Otsast lõpuni täis igasuguseid puuvilju, juurvilju, liha, kala, leiba (peaaegu musta ja täiesti maitsvat), viinamarjalehtedesse pakitud riisi, surimit, juustuga täidetud tomateid, ciabattat, salaamit ja kõike muud, mida suudad ette kujutada. Kõike sai maitsta, müüjad karjusid üksteise võidu ja mass oli meeletu. Tegime kõnniteeserval mõnusa hommiku-/lõunasöögi, nuusutasime teed ja imetlesime veine. Kirbuturg jäi nägemata, kuna ilm läks koledalt külmaks. Vähemalt saime kõike vajalikku, et õhtul pakkuda oma võõrustajale midagi Eestimaist, kartuleid ja kana meekastmes, sai maitsev. Ka uni oli magus. Õhtu lõpuks suutsin ma U-lt välja võluda väikese saksofonikontserti ainult meie jaoks. Võite ainult ette kujutada, kui suurte silmade ja kõrvadega me seda nautisime. Ka too õhtu lõppes elava muusika saatel baaris, mis meenutas vägagi Ungari omi, st troppe mehi täis, kes peavad ennast ülimalt kütkestavateks. Jah, aga meil oli siiski tore.

Pühapäeval asusin mina Freudi muuseumi teenistusse, seni kuni L. muuseumit seestpoolt vaatas. Ehk siis juhatasin turiste õiget nuppu vajutama ja andsin infot lahtioleku aegadest. No nagu kohalik juba eksole. Rongis suutsin jälle tekitada ärevust oma uue Eesti passiga, kuid kena piiripoiss sai vähemalt aru, et näed, Eestis on ka selliseid passe ja lasi meid ikka Ungarisse tagasi. Ülejäänud kupeekaaslased olid kindlasti ehmunud, kuna me rääkisime järjekindlalt mingit kummalist keelt, suhtlesime vabalt ungari keeles piiripoisiga, natukene inglise keeles nendega ja tagatipuks lugesin saksakeelset ajalehte. No on ikka imeloom :)

Huhh, lõpuks ometi kodus tagasi. Asjad viskasin ühikatuppa ja tormasin välja ehtsa musta leiva ja šokolaadi järele. Toivo mängis postiljoni. Suured tänud, nüüd olen jälle veidikeseks varustatud :P


Ungari rahvuspüha on hea päev selleks, et pisut linnast väljas või linna piiril lõõgastuda. Seekord Põhja-Budas. Plaanis oli väike matk,  mis tegelikkuses osutus heaks füüsiliseks koormuseks. Sest mulle mäed meeldivad ja kui on võimalus end värskes õhus natuke liigutada, haaran ikka võimalusest ja ungarlaste väsimust ignoreerides rühin kõrgustesse nagu hammasraudtee. Me Kristiinaga näitasime igatahes, milleks eestlased võimelised  on. Ka keset kõige sügavamat mudalompi põlvitamine ei morjendanud mu häämeelt kevadest ja liikumisest. Kokard sai küll mudaseks, aga seep pesi selle pärast jälle ilusti puhtaks.

Ja tippu jõudes saime kenasti päikse käes peesitada. Edasi oli juba lihtne – allamäge minek ju. Õhtu möödus pannkookide ja Eesti mälumängu seltsis. Suurematest kakluskolletest eemale hoides ja igaks juhuks jänesehaake tehes jõudsin kodutänavale, kus kenad kiivrite ja kilpidega politsistid mu ukseni saatsid, et ma oma käekoti põhjas lebavaid Molotovi kokteile kogemata nende raadiomaja vallutamiseks käiku ei laseks. Õhus hõljus pisargaasi meeldivat hõngu.

Järgmise päeva kultuurielamus oli rokkooper ungarlaste kuningast nimega István, kes heitles laval oma siseheitlusi suurte massistseenide ja hirmsa kisaga. Ungarlastest publikum oli vaimustuses. Aga ilusa ilma puhul sai saksa tütrikutega Margiti saarel šütkeerimas käidud. Ja kalu toitmas ka – loodan, et nad elavad. Eile oli linnas kolamise päev ja pika nädalavahetuse viimasel päeval ehk täna peaks end töölainele tagasi viima. Aga enne tuleb kontrollida, kas ungari rahvuspühal Viini väisanud L. ja H. on korralikult trenni teinud.


Liiga palju sündmusi ja liiga vähe internetti. On vaja koolis käia, tööd teha ja elada. Aeg on liiga lühike.

Puhul ärkasin ja olin masendunud. Eelmine kord olin samuti siin, kondasin sombuses linnas ringi ja käisin ungarlaste psühhoüritusel. Ka siis ei meeldinud mulle üksi ärgata. Pikapeale asi paranes armsate kõned ja sõnumite abil.

Tegin natuke parasjagu käsilolevat tööd, siis sai H-l kool läbi ja me saime mäkke minna. Lars tegi kõva trenni meile, kogu nädala eest ette ja taha. Sain struudlit, kingitusi ja piiramatus koguses värsket õhku. Linnukesed laulsivad ning paiseleht õitses. Väga äge päev sai, ainult kaarte oleks võinud oluliselt rohkem olla.

K. tegi mulle ükspäev komplimendi, et ma näen alati nii hea välja. Ma pidin end välja vabandama sellega, et suurem osa riideid on parasjagu pesus. Mis oli täiesti tõsi.

Homme paneme toime pühaduseteotuse.  Pikk nädalavahetus ikkagi.


Terve selle mõne nädala jooksul kui kool juba peal on, on mul peaaegu iga esmaspäeva hommikul olnud vőimalus teatada, et veetsin überkultuurse nädalavahetuse ja käisin ooperimajas. Esimene kord oli nii, et oli óramegbeszélés (tundide kokkuleppimine, üdini ungarlane nähtus) ja õpetaja Tünde arvas, et ma kindlasti tahan kultuurselt aega veeta ja määris mulle pähe kaks roppkallist piletit Rossini “Tuhkatriinule,” mille tulemusena me end ühel reedeõhtul ooperisse asutasime.

Ooperimaja on muidugi väga peen kõigi oma rõdude, treppide ja kullatud kaunistustega. Publiku hulgas oli kuulda rohkem soome, saksa, prantsuse ja inglise kui ungari keelt. Ja kõik pildistasid nagu korralikud turistid kunagi. Mina olin ooperis esimest korda (telekaooper ei lähe arvesse, eks). Peale seda etendust otsustasin kohe, et pean vähemalt korra veel minema. Ma pean ometi veenduma, et ooper ongi üdini igav, enne kui igaveseks ooperiskäimise maha jätan. Muusikal polnud iseenesest väga vigagi, ainult laulja(te) hääl ei käinud vahepeal orkestrist üle (ka siis), kui nad kõik korraga laulsid. Täiesti arusaamatutel põhjustel trügis korduvalt lavale kamp kloune. Nende funktsioon oli dekoratsioonide liigutamine ja ülearuse mööbli minemaviimine, aga Tuhkatriinuga polnud neil vähimatki pistmist. Üldse oli kogu stoori traditsioonilise Tuhkatriinuga suhteliselt ähmaselt seotud. Muidugi Rossini elas väga vanal ajal ka, võib täitsa olla, et siis olid teised lood. Kurjast võõrasemast sai ilmarahvas kuulda Triinu kurbliku laulukese läbi, enne kui paha võõrasisa teda nahutama tõttas. Kas ma kloune juba mainisin? Haldjas ilmutas end seekord galantse, tundmatuks jääda soovinud härrasmehena (Rossiniaegne kommionu?). Ta võlus tulevikust kohale automobiili ja saigi Triinuke minna peole. Mis, olgem ausad, õiget särtsu sisse ei saanud. Originaalitruult olid kõik tegelased eripikkade juhtmetega ja said kordamööda laulda, et oo, see tundmatu neiu on temasarnane ja ah, mu süda kuulub teisele. Triinu aga ei hakanud ebasanitaarselt oma kingakesi pilduma, vaid meelitas pikaldast printsi briljantkäevõruga. Ennäe, ülik ei viinudki väärisasja pandimajja, vaid tõttas peale mõningast heietamist oma tuvikest otsimaie. Ja siis läks umbes sada aastat, kui nad ükskord said õnnelikult elu lõpuni elama hakata.

Tegelt olid mõned vahvad asjad ka. Mälusoppide tagumistesse osadesse oli kadunud teadmine, et klassikalist ooperit lauldakse itaalia keeles. Lava kohal tablool jooksid subtiitrid, nii et sai ühtlasi ka ungari keelt harjutada. Väliskülalistele jäi puhas rõõm muusikast.

Lavakujundus nägi välja umbes selline nagu ma kujutan ette renessanssiaegset Itaaliat.

Osatäitjad. Ei maksa peale hakatagi. Tuhkatriinu meenutas parimal juhul tublit koduperenaist, ainult põllesabas rippuvad lapsukesed olid veel puudu. Peategelasena hiilgas T. ka kõige maitsetumate kostüümidega. Ja need kuradi klounid.

Pühapäevane etendus oli hoopis teisest ooperist. Shakespeare’i “Tõrksa taltsutus” oli tehtud balletiks. Kordagi ei tekkinud segadust, et mis nüüd toimub. Või et kas see kunagi lõpeb ka. Laval oli puhas kirg. Soovitan soojalt. Hobune oli ka äge.

Lõpetuseks teatan avalikult, et üks õhtu käisime veel kőige tipuks ka kandlekontsertil, Timo Väänänen. Meie juba niigi olematule reputatsioonile ei saa see ometi enam mingit kahju teha. Lars sulas heldimusest ja mina muutusin puhtast väsimusest kergelt maniakaalseks. Aga muidu oli chill.

Järgnevat oli minu jaoks huvitav teada. Lugegu ainult need, kes plaanivad kunagi Ungari mälumängu mängida. Saate kasulikke vihjeid. Teised võivad uutesse sügavustesse sukelduda.

Budapesti ooperimaja olevat ehitatud Viini ooperimaja järgi, sai väiksem, aga see-eest kuldsem. Aasta siis oli 1874. Arhitekt Miklós Ybl olevat terve ehitamiseks kulunud üheksa aastat kõigil töödel rangelt silma peal hoidnud (ja sai selles eest oma kuju ka trepimademele). Neorenessansile kohaselt on sambaid, kulda, skulptuure, trepikesi. Kahel pool peasissekäiku on Franz Liszti ja Ferenc Erkeli kujud, viimane oli lisaks teistele õilsatele tegudele ka ooperi esimene direktor. Fassaadil esimese korruse kõrgusel on nelja ooperimuusa kujud. Karniisil on reas Beethoven, Rossini, Tšaikovski ja muud tüübid. Mulje interjöörist on… kuldne, tänapäeva maitsele ülepingutatud, aga Austria-Ungari keisrile poleks ometi midagi vähemat sobinud. Tea, kas ta oli ka suur ooperisõber? Kolme rõduga saal mahutab ca 1300 inimest. Eriti äge oli see, et kõige ülemisele rõdule pääseb maja küljel asuvast eraldi sissepääsust. Seal on naeruväärselt odava hinnaga suurepärane vaade lavale, laefreskodele ja kolmetonnisele lühtrile. Ning kohvikus lühemd sabad. Soovitan martsipanikooki.

Järgmine lehekülg »