Kõhu ori

Ettevaatust, sisaldab ohtralt tasumata teadaandeid.

Seoses peatse (2 kuud ei ole ju mingi aeg) kiire vahepeatusega Budapestis püüan teha plaane, millesse 1-2 päeva jooksul mahutada sõbrad, raamatupoed, lemmiksöögikohad, ringihängimine, mõni kultuuriüritus, hingamine jms kuidagi nii, et sellega ei kaasneks õudset tõmblemist. Esmakohal on loomulikult elu põhiväärtused nagu toitumine, sestap meenutan igatsusega taimetoidukohta Atma keskust, hummuse baari, supibaari (mida muide peavad samad tüübid, kellel oli Tartus Ungari köök; võib isegi saada eesti keeles suppi küsida), suure turu kohupiimastruudlit. Ühesõnaga, kui Budapesti juhtute, siis nälga seal ei jää. Palju keerulisem on kõhukese eest hoolitseda talvises Balatonfüredis, sest Balaton on ikkagi suvepealinn ja muul ajal seal midagi suurt ei toimu. Aga Füredis on see-eest tõlkemaja, kuhu mahub palju häid tõlkijaid, keda võetakse avalisüli ja soojalt vastu. Tulevikule mõeldes meenub, et Füredis külastasime viimati sellist toredat kalarestorani nagu Halászkert. Käisime seal mitu korda, seega pidi päris kobe olema. Tulin sealt iga kord ägades ära, sest menüüs on ikkagi korralik Ungari toit, rammus ja suured portsjonid, minusuguste väikekõhtlaste jaoks lastemenüüd vist ei olnud. Guljašš-supp toodi laual traditsioonilises miniatuurses katlas, tuli all lõõmamas, et armas kunde leiget leent ei peaks luristama. Teenindus oli laitmatu, kiire ja tähelepanelik, aga mitte pingutatud ega pealetükkiv. Hinnad olid vägagi mõistlikud. Interjöör tundub veidi väsinud või ühest eelmisest ajastust, mida me meenutada ei taha, aga kogu eelnevalt kirjeldatu korvab selle täielikult. Hinnad on ka (isegi Eestiga võrreldes) täiesti mõistlikud. Igatahes soovitan soojalt, hoolimata nimest ei pakuta ainult kala. Ja magustoiduks saab tõlkemajast peaaegu üle tee asuvast ärist struudlit (kahtlustan, et see on Ungari parim). Ja õhtul väike vein.

Ma ei saa aru, miks inimesed käivad Kanaari saartel, kui võib minna hoopis Ungarisse.

 

Rändaja hommikulaul

Kirjutatud neljapäeva hommikul Tallinna ja Helsinki lennujaamas.
Peale mitmekordset üritamist õnnestus mul lõpuks hankida Tallinna parteipilet. Taksos see kahjuks ei kehti. Ja ongi hea, muidu nad saaksid kohe teada, et olen maalt lahkunud.

Peale asjade pakkimist,  hilisöist piparmünditeed, voodis lugemist (lugesin kolmeni, J. kustus ühe juures ära) ja paari tundi kiirund* olen üle pika aja jälle teel. Tulin kodust ära, klomp kurgus**, ehkki mind ootavad Maailma Parim Linn ja üks suurepärane nädal. Loodetavasti ei võta narkokoerad mind poolel teel kahtlaste pulbrite ülesmugeldamise pärast rajalt maha ja pagas jõuab koos minuga kohale. Ja üldse, et eelnimetatud riigiteenistuja ei arvaks, et ma arvan, et näljahäda hakkab saabuma – Ungaris teatavasti kardemoni müüakse ainult selles Astoria delikatessipoes, mis juba aastaid tagasi suleti, ja leiba ja Juubeli tordipulbrit tellisid kodanikud.

Ja palun kas keegi võiks lollile ära seletada, mis teeb lennujaama kohvi ja suvalise võileiva nii hinnaliseks? Kas peale asjaolu, et lennujaamas takistamatult tegutseva röövjõugu kaupmeeste saamahimu ärivaistu tõttu sunnitakse suletud ruumis viibivaid inimesi ostma hirmkallist vett, kohvi või einet, on sellel kraamil veel mingeid märkimisväärseid omadusi, näiteks kortsudevastane, tervendav ja vähivastane toime? Sest kaheksaeurosest saiast, mille peal on salatileht ja kaks krevetti, ootan ma vähemalt igavest noorust või midagi samaväärset. Argumendid, et söö siis enne kodus kõht täis, ei ole veenvad, keset ööd algava teekonna eel ei lähe suurt midagi alla ja mitmetunniseks ooteajaks ei ole eriti võimalik ette süüa. Kofeiini, andke mulle kofeiini!

Teeme täna nii, et Budapestis ei ole lumetormi ega plahvatavat vulkaani, eks.

PS Mandariin ja kohuke ei kvalifitseeru vedelikeks.

PPS Tallinna lennujaama wifi ei tööta. Digiboks vist alles käivitub. Tundub, et Helsinkis ka.

*Vt ka kiirmakaronid, burks, sprint, Jorh Adniel Kiir, iluuni, Oklahoma.

** Kas nüüd hakkabki alati nii olema?

Update reede hommikul. Väljalend Helsinkist lükkus kaks tundi edasi, aga kahtlemata peab üpris positiivseks lugema seda, et tehniline rike avastati ENNE õhkutõusmist. Piloot nimelt kuulis masinast kahtlasi hääli, mispeale keerasime stardirajalt tagasi. Mida hääl talle ütles, jättis ta kahjuks enda teada. Budapestis sadas otse loomulikult lörtsi. Pagas saabus koos minuga ja ma olen nüüd rõemsasti kohal, hommikupuder ja kohv tulid voodisse, kus ma kavatsen koos raamatuga edasi lesida, kuni Lars oma asjad linna peal ära ajab. Täna ootavad ees veel spa, linna peal kondamine ja võibolla ka väike shopping.

 

Heigi kummalised seiklused Balatonfüredis

Suvitushooaeg Balatoni ääres toob endaga kaasa traditsioonilised toidud ja toimingud. Toitudest on jõuliselt esindatud hõbeheik, mis nädalase tõlkeseminari vältel pälvis vaat et rohkemgi tähelepanu kui tõlkuvad tekstid. (Tegelikult rügasime muidugi kohusetundlikult töödki teha ega löönud päevast päeva luuslanki ega isegi heiki mitte.) Et heik on kala, ei hooli me sellest suuremat, küll aga võis nädala jooksul kuulda kummalisi ungari-eesti segalauseid, mis kõik nimetatud tegelast sisaldasid. Ungari keeles on kala nimeks hekk.

“Balatoni ääres küpsetatakse hekki.”

“On näha jah, et sul on ainult hekk peas.”

“Hekk tunneb ennast kõhus üksi.”

Ja nii edasi.

See aasta jääb aga meelde oma rõkkava linnukoori, aias luusivate usside ja laevatamishooaja avapidustusega. Meil oli tore võimalus teha minu jaoks esimene laevasõit armsa Järve imelist värvi veel. Alles õhtul sain aru, et päike tõepoolest võttis meid ka, mitte ainult meie päikest. Ja jäätis on siin ka väga maitsev. Jään ootama järgmist korda.

 

10 000 sammu päevas Budapesti moodi

Viimasel ajal vaatan lõõgastuse mõttes salli kududes netist poole silmaga eesti telesaateid ja kuskilt jäi kõrva see kümne tuhande sammu teema. Et trenniskäijat minust vist küll kunagi ei saa, liigutangi pigem lihtsalt käies.
Täitsa mõnus on. Eesti Instituuti filmiklubisse ja eesti keele tundi pidama – tee peale jäävad Basiilika ja Szabadság tér; Műcsarnokisse ajakirja esitlusele; Moszkva térile, et matkama minna. Peaks enam-vähem tulema küll nii palju samme, kuigi lugeda küll ei viitsi.
Pigem korjan värvilisi vahtraliste lehti, et neist roose teha.
Homme võtan suunaks Linnapargi teise serva, kui asju ajama lähen. Mis ma nüüd öelda tahtsingi? Ah jaa, lihtsalt meelde tuli, et lahe on Budapestis ringi hulkuda! Ammu pole Kindlusemäel käinud, aga sinna peaks ju veini, juustu ja Leeloga minema.

 

Otsad kokku I: Lille

See on nüüd sarjast otsad kokku ehk muljetusi mu Brüsseli-aastast. Ega mai viitsi ju kohe kirjutada.

Eelmise aasta oktoobri viimasel laupäeval korraldati preemiareis ülikoolis Euroopa päeval oma riiki tutvustanud tudengitele. Ma ei kannata karjaviisilist reisimist, aga kuivõrd meile special kingiti see sõit, siis tegin esimest ja viimast korda selle aasta jooksul erandi ja ikkagi läksin. Kohati oli natuke tüütu, aga väljakannatatav. Asi meenutas veidi klassiekskursiooni, kõigepealt tibude ülelugemine ja hilinejate ootamine, seejärel paar tundi bussisõitu, kunstimuuseum ja siis vaba jõlkumine linna peal. Minu suurim elamus olid Pieter Bruegel vanema maalid Lille’i Kaunite kunstide palees ehk Palais de Beaux Arts’is. Raamatust vaadatuna lähevad neil paljud detailid kaotsi, aga lisaks temaatikale need ongi tema teoste kvintessents, kui lubate nii peenelt väljenduda (see ei taha nüüd olla mingi amatöörlik kunstikriitika, vaid väiksed isiklikud muljetused, eks). Tüübil pidi ikka päris hea huumorimeel olema, kui kõikide tegelaste hulgas on näiteks üks puud märgav mees ja amelev paarike. Muuseumi kogudesse kuulub veel Boschi, Raphaeli, Michelangelot, Rodini jt töid. Minu seltskond oli kannatlik ja lasi mul end vedada veel Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvat kellatorni ja niisama silmailu pakkuvat neogooti stiilis (19. saj keskpaik) Notre Dame de Treille‘ katedraali vaatama. Katedraali ehitamisel olnud eeskujuks 13. sajandi gootika, eelkõige Reimsi, Amiens’i ja Chartres’i katedraal. Eriliseks teeb selle marmorist peafassaad (millest ma küll pilti ei teinud millegipärast, aga mäletan, et see nägi omapärane välja). Kultuurilis-ajaloolise ekskursi jätkuks veel kellatornidest. Need on UNESCO nimistus sellepärast, et need sümboliseerivad linnavalitsuse võimu ehk kodanikuõigusi (vanasti oli linnapildis näha kindluste torne – ülikute sümbol – ja kirikute kellatorne), sajandite jooksul sai neist linnade mõjukuse ja jõukuse tähis. Nende ehitamist harrastati põhiliselt tänapäevase Põhja-Prantsusmaal (23) ja Belgias (33).

Detsembris peetakse Lille’is jõululaata, mis on ka belglaste hulgas populaarne. Kuna linna asub Brüsselist vaid lühikese rongisõidu kaugusel, siis on seal hea ostlemas käia. Lille’is on veel Kartmatu Jaani tänav ehk rue Jean Sans Peur ja Notting Hilli nimeline õdus kohvik. Lille on ka kindral Charles de Gaulle’i sünnikoht. Kindraliks sai ta muidugi hiljem ja tema auks on nimetatud linna peaväljak ehk Grand Place, millel mu mäletamist mööda seisis skulptuur, mis püstitati Lille’i piiramise mälestuseks 1792.a austerlaste poolt (austerlased tegelesid piiramise, mitte monumentide püstitamisega). Skulptuuri ennast ei õnnestunud eriti hästi näha, sest see seisis kõrgel postamendi otsas. Väljaku kõrval, vana börsi sisehoovis toimus parasjagu vanade raamatute laat, aga ma ostsin hoopis rummivahvleid ja lõnga. Vahvlid kiideti heaks ja lõng ootab veel käpikuks saamist. Kohe, kui viimane pool põlvikut valmis on.

 

Minu kodu on minu kindlus

Kuningas olla võib päris tore. Tuuakse hommikusöök voodisse, ei pea ise oma elamist koristama (kujutage ette, kui kaua aega läheks kõikide vastuvõturuumide, treppide ja hallide kraamimisega), poest toidukraami koju tassima, ummistunud äravoolutoru ja torusiiliga mässama, nõusid pesema, rääkima telefoni teel müügiinimestega, läbilõikavas tuules bussi ootama, järjekordades seisma, rohima, sibulat hakkima, oma koera julki koristama.

Kuningas olla võib üpris ebamugav. Kogu aeg on mõni kammerteener või kojaülem valves, et vähimagi näpuliigutuse peale tormata käske täitma, peab laitamtult riietuma, istuma ja astuma, sest muidu on vereimejatest ajakirjanikud  kohe konti järamas ja üldse, etikett ei luba seda, teist ja kolmandat, ei saa muru niita, sõpradega rummibaaris liitrist mojitot võtta ega päev otsa pidžaamas raamatut lugeda. Kõige tipuks kooserdab pidevalt keegi su aia taga ja vahib sisse.

Tegelikult ma ei tunne muidugi ühtegi kuningat ja olen ise üks neist aia taga kooserdajatest.  Õnneks on Belgia kuningas Albert II vastutulelik mees ja avab kord aastas umbes kolmeks nädalaks oma kodu aia uksed ka lihtsurelikele. Kuninglik perekond resideerub Laekenis, mitte kaugel Atomiumist. Villa Belvédère’i ja teisi kuningapere losse mõistagi külastada ei saa, kuid avatud on kuninglikud kasvuhooned. Need lasi ehitada Leopold II (seesama, kes Kongos möllas). Ta nimelt arvas, et oleks tore omada “väikest talveaeda”.  Väike talveaed on tegelikkuses tonnide kaupa terast ja klaasi, lugematu hulk paviljone, hiigelpalme ja-sõnajalgu, fuksia- ja pelargoonimerd. Aprilli lõpp-mai algus ongi ilmselt parim aeg kasvuhoonete külastamiseks, sest siis on seal pöörane õite ja lõhnade pillerkaar.  Apelsinid hakkasid valmis saama, aga banaanid olid veel toored. Pean tunnistama, et enamikku sealnähtud taimedest ma ei tunne.

Kuivõrd uksed on avatud vaid loetud arvu päevi, siis tahab terve Belgia rahvas seal korra ära käia. Päris hea lamba tunne tekkis seal karjas tammudes. Huvitav, et Ungaris ollakse enamasti ka üpris tiheli koos, aga seal saab üldiselt käia, kus aga tahtmist on. Belgias on kõik häästi reguleeritud, korraldatud ja kontrolli all. Lähed kenasti mööda nööri sinna, kuhu kõik teisedki, ja kogu moos.

Linna peal saab täitsa tasuta ja igast asendist nautida õitsvaid kastaneid ja sireleid. Seda viimast ma pidin muidugi ütlema puhtalt kiusu pärast.

 

Basiilika, ei, mitte see, mis salatisse käib

Igal korralikul linnal peab ikka oma basiilika olema, Brüsselis on Basilique du Sacré-Coeur ehk Püha Südame basiilika (as in Jeesuse püha süda). Igatahes ma vaatasin selle täna üle.  See asub kesklinnast umbes 20-minutise metroosõidu kaugusel (liin 2 või 6, suund Simonis). Kirikuni viib linna poolt tulles Elisabethi park-allee, hoone ise  paikneb kenasti turistisõbralikult künka otsas, et saaks ikka korralikult pilti teha. Samas on asukoht piisavalt kaugel (linnaosas nimega Koekelberg, mida aadressis tähistab indeks 1081), nii et seal on vaikne ja rahulik nagu pühakojale kohane. Üleval rõdul pani lisaks linnavaatele mind naeratama kuuldud ungari keel ja hiljem jutlesin sõbraliku härrasmehega Süüriast või Liibanonist (endal on ka ignorantsuse pärast piinlik, aga tõesti ei mäleta). Ei mingeid tunglevaid rahvamasse.

Sacré-Coeur on suuruselt 5. kirik maailmas (kuigi ma ei tea, kust need andmed pärit on) ja suurim art deco ehitis üldse. No ma ei tea, oli küll suur, aga mitte eriti ilus, ei rõdudele viivad sinissest kivist trepid (kui keegi teab, mis see blue stone täpsemalt on, siis viidagi mind ka kurssi, palun), ei telliskivimüürid, ei glasuuritud terrakotast samabd ja piirded, isegi oonüksist altar ega vitraažaknad polnud midagi erakordset. Üldmulje oli kuidagi pruun ja rõhuv. Võib olla on asi selles, et ta on suhteliselt uus (praeguse kuju sai hoone peale II ms), aga teda hakati ehitama mingis neostiilis. Tegelikult on see ehitamise lugu isegi huvitavam.

Oli aasta 1880 ja kuna oli vaja tähistada iseseisva Belgia 50. sünnipäeva, siis arvas parasjagu troonil olev kuningas Leopold II heaks muuta Koekelberg kuninglikuks piirkonnaks ja sinna ühtlasi üks pühakoda püstitada. Talle meeldis hirmsasti Pariis, niisiis võeti eeskujuks Montmartre’i Sacré Coeur, kirik pandi künka otsa, et selle juurde saaks kiirtena suunduda avenüüd nagu Pariisis Champs Elysées Triumfikaare juurde. Nurgakivi asetati paigale juba 25 aastat hiljem ehk kuningriigi 75. iseseisvusaasta puhuks. Esialgne projekt nägi ette neogooti stiili, I ms ajas plaanid lörri, neogootika läks moest ja võeti suund hoopis juugendile. Loomulikult jõudsid nii Leopold kui arhitekt Albert van Huffel vahepeal parematele jahimaadele siirduda, aga sellest polnud lugu, troonile tuli Albert I ja ehitustööd jätkas Paul Rome. Hoone pühitseti sisse 1951. a ja kuppel valmis 1969. a (kuigi välisrõdule viivate treppide järgi võiks arvata, et ehitustööd ikka veel käivad). Nii kaua tehtud ehitise kohta mitte just eriti kaunikene.

Kui kedagi numbrid huvitavad, siis basiilika pikilööv on 164 m pikk, transept 107 m,kuppel nelitise kohal on 90 m kõrge. Basiilika mahutab 2000 inimest. Kuplit ümbritseb välisrõdu, millelt saab linna imetleda. Brüsselis on ikka väga palju maju. Kummaline asi – kiriku all lõunapoolses küljes on restoran, huvitav, kas seal pakutakse Kristuse ihu ja verd?

Kuningas Leopold oli aga igavene kaabakas, õhkas Pariisi poole, ise rõhus samal ajal Kongo rahvast ja korraldas seal genotsiidi. Kuigi ta omal ajal eriti populaarne polevat olnud, ei pidavat belglased ajaloost rääkides neid Kongoga seotud seiku hea meelega mainima (võimalik, et see kehtib ainult ametliku versiooni kohta. Nimelt on Belgia ajalugu tutvustavas BELvue muuseumis Leopoldi Kongo perioodi kohta ainult üks ajaleheväljalõige).

Üldiselt pole ma Belgia ajaloost veel eriti sotti saanud, tänapäevase Belgia alad on näinud rohkem erinevatest suguvõsadest siniverelisi, kunne, krahve ja muid tegelasi kui Eesti oma tuhandeaastase orjapõlve jooksul okupante. Mul on Belgia koolilastest kohe päris kahju, et nad peavad õppima, kes millal millise jupi päranduseks või kaasavaraks sai ja kelle oma see maa parasjagu oli ja ärme üldse hakkame rääkima sellest kanast, mida Flandria ja Vallonnia kuidagi kitkutud ei saa. Mul mingil hetkel tekkis kerge adumus, milles asi, aga see kadus kibekiiresti. Katsun end harida ja BELvues ka ära käia.

 

Pilisi lill

Tahtsin jagada oma rõõmu loodusest. Kujutage ette, et Budapestist mõneteist kilomeetri kaugusel asub selline reservaat, kuhu ühe lihtsureliku jalg ei tohiks astuda. Mul on aga õnn olla ühe metsniku protektsiooni all, mistap mul on õnnestunud ja õnnestub ehk ka edaspidi saada teada ja näha oma silmaga asju, mida muidu ei näeks ega teaks. Järgmine suur avastusretk ootab mind ehk heinakuul.

Aga hiljuti läksime ühele Euroopa kaitsealade diplomi aunimetusega varustet kaitsealale vaatama kohalikku haruldust, endeemset liiki nimega Pilisi len (Linum dolomiticum). Tegemist on üsna hapra välimusega kollaseõielise lillega, mis parasjagu õitses.

Linum dolomiticum

Hästi liigendatud dolomiitpinnas pakub üsna vaheldusrikast pilti, siin näeb nii jääaegseid taimi kui ka kivikõrbe. Muidu lehises metsas (pöök, tamm, akaatsia, leetpuu, pärn, saar) leidub ka okkalisi sõpru, mändi ja kadakat (!). Pääle selle rõõmustasid silma ja/või hinge mitut sorti orhideelised, jalutu sisalik (vaskuss vast siis), kes nagu tellimuse peale surnut teeskles ja liikumatult end fotografeerida lasi, hulgaliselt haruldasi taimi, õitsevad akaatsiad ja leetpuud, hunnitud vaated ja pilvitu meeleolu.

 

Lodi, lodi!

Täna hommikul astusin ma koduuksest sisse sekundipealt kell 8.15. Ei, ma ei tulnud Kassitoomelt öölaulupeolt või selle afteka(te)lt ega Pirogovilt.  Asi oli hoopis selles, et enne seda astusin ma samast uksest välja umbes nii 5.19. Varahommikud meeldivad mulle juba sellest ajast, kui viis aastat tagasi Belgradi rong hirmvara Budapesti jõudis ja kargetel tänavatel olid ainult tuvid ja tänavapühjkijad. Tänane hommik oli peaaegu samasugune, ainult tuvide asemel olid kajakad ja varesed. Ma järasin ilge kõhuvalu vaigistamiseks leiba (ühtlasi on üsna kindel, et anoreksiasse ma ilmselt surra ei saa, sest enne närib magu end läbi kõhunaha välja, kui liha mu luudelt kaob) ja kepsutasin mööda Emajõe kallast lodjakoja poole, et minna varahommikust linnulaulu kuulama. Imeliselt mahe kevadhommik, linn oli laulu täis ja lodja katusele laotatud lambanahkadele seadis end sisse umbes viiekümnepealine seltskond. Ette rutates pean ütlema, et seda oli ilmselgelt liiga palju, urr, ikka oli keegi, kes lamises ja ei suutnud suud kinni hoida, selle asemel, et kuulata neid hääli, mida me varahommikul püüdma olime tulnud, ja giidi, kes laulu järgi oskas öelda, mis lind parasjagu nokka liigutab. Giid oli väga tore (piinlik, küll, aga tema nime ma unustasin ära) ja teadis lindudest-loomadest põnevaid lugusid rääkida. Imeliselt tore oli istuda kesk looduse hääli tõusva päikese soojendavate kiirte vihus, juua plekk-kruusist kõrvetavalt kuuma kohvi ja lihtsalt olla, nagu kestaks see hetk igavesti ja poleks iial mitte midagi muud olnudki.

Kokku kuulsime 32 erineva linnu laulu (neist ma tunneks heal juhul ära ainult varese ja kuldnoka, muidugi kui viimane parasjagu näiteks Nokia tune’i ei esita ). Meist lendas üle 6 sookurge, 3 luike ja üks raudkull kiusas pisemaid. Suitsupääsukest oli ka näha. Kaelustuvi oli võsas ja tegi kurja päkapiku häält (seda arvanud giidi laps, küllap tema juba teab:). Kuulda oli veel vihitajat,  vainurästast, erinevaid lehelinde, kärbsenäppi, kelle uus nimi on hoopis must tikk, sest üks ornitoloog (sorry, nime kohal on jälle tühi koht) olevat arvanud, et eestikeelsed linnunimed ei ole piisavalt teaduslikud ja ei vasta üldse ladinakeelsetele nimedele ja andis osadele uued nimed. Puud oli varesepesi täis, hakid pidavat elutsema õõnsustes, aga kuna nad on seltskondlikud loomad, siis tiirutavad koos varestega ringi. Üks part üritas ka seltskondlik olla ja varesepessa maanduda, aga varesel vist ei olnud parasjagu tuju külalisi vastu võtta. Kui tahta pista nina kakupessa, siis ei maksa seda teha, sest kakk tahab selle eest silmad välja nokkida (kui ta just kodukakk ei ole, aga ka siis ei saa selles liiga kindel olla).  Kuna mõned inimesed tundusid olevat linnutundjad ja rääkisid asjast, siis kuulsin muu möla (see asjassepuutumatu blablabla inimeste isiklikel teemadel) vahele, et Linné olevat omal ajal liikide taksonoomiat koostades emase ja isase sinikael-pardi erinevaks liigiks määranud. Hitchcocki linnud olid muide hõbekajakad.

Järgmine lodjasõit on reede õhtul ja siis laupäeva hommikul. Igal juhul hakkan ma lodjakoja tegemistel silma peal hoidma ja plaanin veel mõnel varasel hommikutunnil kondama minna, see oli niivõrd mõnus. Jalgsi, omapead või väikse seltskonnaga, kohvitermose ja võileipsidega. Hakka või hommikuinimeseks.

Ah jah, lodi on selline matsaka kerega ülekasvanud paat või pisemat sorti laev. Vanasti liikus lodi tuule- või inimjõul, praegu aga saadab selle sõitu vaikne mootorimürin.

Linn tabas mind taas Kroonuaia sillal vastiku tiheda liikluse ja selle juurde kuuluva müraga. Inimesi tuli ka liiga palju vastu. Üldiselt ennustan ma, et tänane päev jätkub peagi naiste kakelungiga, sest kui on midagi, mille eest ma seisan, siis on see minu tõlge ja kirjanik, keda ma tõlgin.

 

Ühes hingamine

Kui ma põgusalt Tartu-, tantsu-, laste- ja lihavõtterohkelt kodumaa-visiidilt naasin, polnud mul üldsegi plaanis lähiajal kuhugi kaugemale minna, sest üks-kaks pikemat reisi aastas on minu jaoks enam kui küll. Aga võta no näpust. Usina õpilasena vedasin ennast VM-i juurde tundi, kus tuli kogemata jutuks, et järgmisel nädalal me keeleteadust ei tee, sest õppejõud läheb Moldvasse murret koguma. Seepeale läksid mul silmad suureks nagu tõllarattad ja keel vajus ripakile. Mina tahan ka! Ja nii ta läks, kõik mu tuttavad utsitasid takka ka, et mine-mine, see on ainulaadne võimalus. Nii siis tuligi tudengitele ääri-veeri teatavaks teha, et nad peavad terve nädala kuidagi ilma eesti keele tundideta hakkama saama, mispeale üks neist teatas, et tal olid juba lihavõttevaheajal ärajäämisnähud ja nii mõnelgi vajus nägu mossi. Lubasin nad lohutuseks koopasse viia, peab vist lubadust pidama.

Igatahes ööl enne minekut pakkisin veel paaniliselt asju, mis nädalasel ekspeditsioonil vaja minna võiks. K. kohver sai pungil kraami täis. Pärast mõnetunnist uinakut olin mina ja veel umbes 45 inimest pühapäeva hommikul pool 7 Szabó Ervini raamatukogu ees minekuvalmis. Teel Rumeenia piiri poole korjasime veel ühe inimese üles Debrecenist. Järgmine peatus oli juba Királyhágó, ametlik värav Erdély´sse. Esimene päev kujunes kirikupäevaks, mis hõlmas Bánffyhunyadi ja Körösfő kalvinistlikku kirikut, mõlemad traditsioonilised näited Kalotaszegi sakraalarhitektuurist, mille üks erijooni on tornikuju: puust püramiidjas torn väikeste tornipojakestega neljas nurgas, keskmine sümboliseerib Jeesust ja neli väikest selle nurkades on evangelistide võrdkujuks. Kalotaszeg hõlmab umbes 40 küla Királyhágóst Kolozsvárini, milles ungari elanikkond on enamuses. Selle piirkonna kirikute sisekujunduses annavad tooni Kalotaszegi kuulsad punase ja sinise tikandiga tekstiilid. Bánffyhunyadi romaani stiilis kirik on vanem, 13. sajandist, Körösfő oma noorem, 18. sajandist. See seisab täies ilus ja majesteetlikkuses müüriga ümbritsetult küla kohal künkal.

Kolozsvári jõudnud, saime natuke aega házsongárdi kalmistul jalutamiseks, kus puhkab hulgaliselt kuulsusi. Brassai Sámueli leidsime üles ka. Muude vaatamisväärsuste jaoks peab ilmselt kunagi tulevikus eraldi Kolozsvári-tuuri tegema.

Teine päev oli losside, kindluste ja mõisate päralt. Üsna nutuses seisus Radnóti mõisa nägime ainult väljast. Jalasirutamispeatuse ajal Marosvásárhely´is saime sealse kindluse aias ja kesklinnas jalutada. Mõniteist kilomeetrit edasi tegime väikse jalutuskäigu Gernyeszegi mõisa pargis. Mõis ise on hämmastavalt sarnane Gödöllő lossiga. Kahekorruselises mõisahoones on 52 tuba ja 365 akent. 1849. aastal rüüstati mõisat päris korralikult, praegu tegutseb selles tuberkuloosiennetusinstituut ja lastekodu. Metsistunud park on aga võluv.

Maaliline on ka Marosvécsi mõisapark ja mõis. Pargis on väike noor tammik, mille kaugemas servas on minu hingele armas Wass Alberti viimne puhkepaik ja mälestuskivi tsitaadiga ühest tema luuletusest ja Transilvaania ungari kirjanike liidu Helikoni laud. Mõisas tegutseb praegu erivajadustega laste hooldusasutus.

Teel Marosvécsist Szárhegyisse tegime peatuse, et tervitada kätt- ja jalgapidi Marosi vett. Lasin käiku ka kaasas olnud diktofoni, et jõelaul koju kaasa tuua.  Szárhegy asub Gyergyó basseinis, see paikkond on tuntud oma külmuse poolest. Gyergyószárhegyi mõis on Transilvaania renessansi üks kaunimaid näiteid. Värvad olid küll kinni, aga kui buss oli küllalt kaua seisnud ja inimesed siit ja sealt läbi müüri hooneid piielda püüdsid, ilmus kohale ka muuseumitädi võtmetega ning lasi meid lahkesti sisse ja rääkis mõisalugu. Kompleksi vanim osa, elutorn pärineb 15. sajandi keskelt. Hoovi keskel olevas väikses pugerikus hoiti vangis ülestõusudest osavõtnuid. Mõisas korraldatakse juba aastaid loomelaagreid skulpturistidele, maalikunstnikele ja graafikutele, nende viljadest on kokku pandud kujutava kunsti näitus Rüütlisaalis. Kompleksi esinduslikemas osas on eksponeeritud ka väike etnograafiline kogu, seitsmetahulises nurgatornis aga võib uudistada igasugu kirja vahatatud, pärlitatud, maalitud ja lakitud lihavõttemune.

Ööseks saime omale katuse pea kohale Maroshévízi kohal künkal, kuhu bussiga minek oli päris põnev ettevõtmine. Pärast suurt sõnasõda ja edasi-tagasi sahmimist said kõik endale lõpuks voodikoha, pärast mida me alla linna lonkisime ja kohalikust 24 tundi avatud CBA-st (jee, Ungari kett!) lauluõli tõime. Sest lauluks muidugi läks, improviseeritud csángó-punt, mis koosnes ühest viiuldajast ja ühest kobozimängijast, andis võimaluse ka tantsu lüüa. Jõime M-iga sinasõprust ja mängisime enne magamaminekut koridoris veel jalkat. Minu strateegilistel kaalutlustel tehtud ümberkolimine õppejõudude juurde ei andnud soovitud efekti, sest seal oli kisa vast suuremgi kui ülal “noorte” juures. Aga eks ole elu ju seiklus.

Järgmisel päeval nohises suurem osa reisulisi bussis magada. Esimese peatuse tegime Gyilkos-tó alias Mõrtsukjärve kaldal. Tegemist on 19. sajandil mäetipu varingu tagajärjel blokeeritud ojadest tekkinud paisjärvega. Vesi ujutas üle seal seisnud kuusiku. Puude köndid sirutuvad veepinna kohale. Järv on aga kadumas, see täitub ja soostub. Praegu on järve suurim sügavus pisut alla 10 meetri.

Mõrtsukjärvele üsna lähedal on kaks järgmist hingematvat vaatamisväärsust, Oltár-kő ehk Altarikivi, mis kõrgub 350 meetri kõrguse kaljutornina teda ümbritsevast orust, ja Békás-szoros ehk Konnakuru, mille keskel on kahjuks terve laat püsti löödud. Kaljuseinad kõrguvad kahel pool asfalteeritud teed püstloodis üles, siin-seal mõni puu kramplikult klammerdumas vähesesse mullaribasse. Tee alt läbi looklev oja on kohati üsna kärestikuline. See kõik oleks äraütlemata kaunis, kui jalgsi kulgeja ei peaks  püüdma kogu seda ilu endasse imeda pidevalt voorivate autode vahel.

Õhtu tervitas meid juba Moldvas, mis oli meie kogumise peamine siht. Rühm jagunes kaheks: lõviosa läks Bogdánfalvasse, vähem, aga sugugi mitte kehvem Klézsesse. Seal oli meie koduks vastavatud Csángó-maja, mille fassaad veel tellingutes seisis, töö alles käimas. Maja põhiosa on tegelikult vana, lihtsalt juurde- ja ümberehitus on uus. Tagasihoidlik nagu kõik muugi sealne, rumeenia vähemuse pompöössed sakraalehitised välja arvatud. Neis paigus, kus rumeenlased on vähemuses, torkab see eriti silma. Ortodoksi kirikud on koledate plekkkatustega sibulkuplistatud monstrumid, mis mulle ilmselt subjektiivsetel põhjustel üleüldse ei meeldi. Ka armastavad rumeenlased oma territooriumi märgistada lõputute sini-kolla-punaste lippude ja vimplikettidega, et nad ikka ise ka teaksid, mis riigis nad elavad.

Moldvai csángóde roomakatoliku kirikud on tagasihoidlikud valged ja pisikesed nagu need inimesed isegi. Sellest saime aru järgmisel päeval murret kogudes. Kõik memmed ja taadid ütlesid, et ei nemad rääkida oska ja pole neil aegagi. Kui siis lõpuks ühe perega jutule saime, tuli sinna naabreid uudistama ja üks üleaedne tõi oma lauluraamatu ka kaasa, kust ta siis meile näpuga järge ajades mõne katoliikliku rahvalaulu ette kandis. Keel on neil ilus ja piisava ungari keele oskuse puhul täiesti arusaadav.

Pärast töist päeva ootas meid teenitud õhtusöök, pidulikel puhkudel pakutav täidetud kapsas, mis kujutab endast kapsa-, viinamarja- või paiselehelehte keeratud hakkliharooga. Ülimaitsev! Õhtu päädis kohaliku kultuuriaktivisti poolkommertsliku ettekande ja kohalike laste esinemisega, mispuhuks tuli kohale ka seltskonna teine pool.

Pool reisi selja taga, jätsime Klézsega jumalaga ja suundusime Gyimesi poole, kus külastasime Gyimesbükk´is asuva Rákóczi kindluse varemeid, nn tuhandeaastast piiri, ajaloolise Transilvaania kõige idapoolsemat punkti. Kindluse jalamil olev raudteevahimaja restaureeriti hiljuti ja anti 2008. aasta nelipühade ajal pidulikult üle. Seks puhuks saabus sündmuspaika Gyimesbükki ka nostalgiarong otse Budapestist. Muide Gyimesbükki asulas sees on suur raudteejaam, umbes sama pirakas nagu Keleti. Nimetatud vahimaja alla ehitati 1944. aastal punker. Praegu on majas raudteeajaloo näitus.

Edasi suundusime väga paljude ungarlaste palverännaku sihtpunkti Csíksomlyósse, mille barokkstiilis roomakatoliku kirikus asub uskumuse kohaselt imettegeva väega Neitsi Maarja kuju. Pärnapuust voolitud kuju on pärit 16. sajandist ja on suurim omaaegsete seas. Asula kohal kõrguva künka otsas asub Salvatori kabel, kus csángód nelipühade ajal päikesetõusuni valvavad ja päiksesse vaatavad, sest usuvad selles Neitsi Maarjat nägevat. Üles mäkke viib kalvaaria, Jeesuse ristikäigu stseene kujutavate sammaste kompleks. Tõus on seal üsna järsk, aga vaev on end igati väärt. Teispool küngast on see org, kus csángód ungarikeelset missat kuulata saavad. Selleks tabreks on sinna püstitatud Makovecz Imre iseloomulikus stiilis altar.

Järgmine põgus peatuspaik oli Madéfalva, kus on mälestusmärk 200 székely inimesele, kes 1764. aastal armutult mõrvati, kuna nad olid vastu keisri vägede sissetoomisele. Csíkrákosis saime natuke pikemalt ringi vaadata. Meie sihiks oli Csíkrákosi (Göröcsfalva) kirik, mille kellatorni välisseinu katavad paganlikke ja kristlikke elemente ühendavad maalingud. Võtmeisiku armust võisid vabatahtlikud ja hull(j)u(lge)d ka torni ronida. Torn peidab endas terve hulga pehkinud treppe, lademes tuvisitta, vähemalt ühe koolnud tuvi lennujäseme, kolm kella ja suure reede “kellakelina” ehk hiiglasliku käristi. Teatavasti ei lööda katoliku kirikuis suure nädala reedel ja laupäeval kella, sest kellad lähevad Rooma. Selle asemel kutsub usklikke teenistusele käristi.

Õhtusööki, külma pesuvett ja küljealust saime selleks ööks Székelyudvarhely´i kalvinistlikus ühikas. Aga et mitte liiga palju magada, jõlkusime enne linna peal ja kaanisime Kaabu-kõrtsis kohalikku kesvamärjukest. Ka Székelyudvarhely jääb ootama minu järgmist külaskäiku, sest põgus öine traav minu uudishimu ei rahuldanud. Ometi on mul hea meel, et nägin ära sealse ungari rahvusliku Pantheoni, kus ei tohi Wass Alberti nime välja kirjutada ja ta on varjatud pseudonüümi “Rändav Székely” taha.

Järgmine hommik tõi terve hulga Székely väravaid, mis on püstitatud innuka ja viljaka Székely ajaloolase Orbán Balázsi haua juurde viivale künkale linnast natuke väljas. Minu jaoks väga oluline ja emotsionaalne oli Tamási Ároni sünni- ja viimse puhkepaiga külastus Farkaslakas, mida otsustasin tähistada kürtös kalácsi küpsetamiseks vajaliku rulli lunastamisega 15 lei eest. Mul pole küll õrna aimugi, kas ja millal ma seda kasutada saan, aga olemas ta on ja ootab oma aega. Ja et ostuhunt oli hamba verele saanud, möllas ta edasi mõned kilomeetrid eemal Korondis, mis on kuulus oma keraamikute ja keraamika poolest. Kindla peale minna tahtes otsisin üles Józsa Jánosi äri ja naasin sealt kotitäie kraamiga. Roheline ja bordoo! Ma olen sõnatu, aga lauakeraamikaga varustet.

Edasi viis buss meid Karujärve kaldale, kus anti terve tund luusimiseks. Tegime J-ga tiiru peale ka pisikestele järvekestele natuke kaugemal, katsusime keelega soolapaljandeid, uurisime loodust (looduslik astelpaju!) ja hingasime sisse ühe kosutava kohvi, et oleks jaksu ja vererõhku järgneva pikema teekonna üleelamiseks. Sihiks viimane ööbimiskoht, Torockó, mis mulle saatuslikuks sai. Ehkki ka senine teekond oli täis ahhetama ja õhhetama panevaid imesid ja imekesi. Nimelt Székelykő – kahetipuline kaljumägi, mille tõttu all külas tõuseb päike kaks korda. Ja ma sain aru, millest kirjutas Darvasi oma Pisarakunstnikes! Lummav, saate aru! Ma lihtsalt pidin sinna üles ronima. Iga hinnaga. Õnneks võtsin lõpuks kuulda Sz. manitsust ega läinud üksinda, vaid ootasin kannatlikult terve pool päeva, loobusin Torda programmist, läksin koos ELTE murdekogujatega naaberkülla informante püüdma, et siis lõpuks koos nelja tüdrukuga kivises ojasängis ülepoole murda, tippu jõuda, täiest kõrist ja puhtast õnnest karjuda: mina olen maailma naba! Seda peab vist ise tegema, et sellest aru saada. Ja kui siis kuratlikult raske laskumise järel, kui pind alatasa jalge alt kaob, puudesse klammerdudes, kosutuseks poolel teel alguse saanud ojast külma selget allikavett juues, alla päiksepaistelisse orgu jõuda, on elu nii äraütlemata ilus ja kena ja õhk on nii puhas ja kopsud nii kerged, et tahaks lihtsalt ära lennata.

See on see, mis on veel alles ja mis teeb nii raskeks selle siinse (selle Székelykő jalamil tuntuga võrreldes) taaga üleskorjamise ja kandmise. Aga mälestused ja pildid on alles. Székelykő tipus tehtud helisalvestis E. kobozimängust ja laulust ka. Uued sõbrad ehk ka.

Org Székelykő jalamil