Minemine



Ettevaatust, sisaldab ohtralt tasumata teadaandeid.

Seoses peatse (2 kuud ei ole ju mingi aeg) kiire vahepeatusega Budapestis püüan teha plaane, millesse 1-2 päeva jooksul mahutada sõbrad, raamatupoed, lemmiksöögikohad, ringihängimine, mõni kultuuriüritus, hingamine jms kuidagi nii, et sellega ei kaasneks õudset tõmblemist. Esmakohal on loomulikult elu põhiväärtused nagu toitumine, sestap meenutan igatsusega taimetoidukohta Atma keskust, hummuse baari, supibaari (mida muide peavad samad tüübid, kellel oli Tartus Ungari köök; võib isegi saada eesti keeles suppi küsida), suure turu kohupiimastruudlit. Ühesõnaga, kui Budapesti juhtute, siis nälga seal ei jää. Palju keerulisem on kõhukese eest hoolitseda talvises Balatonfüredis, sest Balaton on ikkagi suvepealinn ja muul ajal seal midagi suurt ei toimu. Aga Füredis on see-eest tõlkemaja, kuhu mahub palju häid tõlkijaid, keda võetakse avalisüli ja soojalt vastu. Tulevikule mõeldes meenub, et Füredis külastasime viimati sellist toredat kalarestorani nagu Halászkert. Käisime seal mitu korda, seega pidi päris kobe olema. Tulin sealt iga kord ägades ära, sest menüüs on ikkagi korralik Ungari toit, rammus ja suured portsjonid, minusuguste väikekõhtlaste jaoks lastemenüüd vist ei olnud. Guljašš-supp toodi laual traditsioonilises miniatuurses katlas, tuli all lõõmamas, et armas kunde leiget leent ei peaks luristama. Teenindus oli laitmatu, kiire ja tähelepanelik, aga mitte pingutatud ega pealetükkiv. Hinnad olid vägagi mõistlikud. Interjöör tundub veidi väsinud või ühest eelmisest ajastust, mida me meenutada ei taha, aga kogu eelnevalt kirjeldatu korvab selle täielikult. Hinnad on ka (isegi Eestiga võrreldes) täiesti mõistlikud. Igatahes soovitan soojalt, hoolimata nimest ei pakuta ainult kala. Ja magustoiduks saab tõlkemajast peaaegu üle tee asuvast ärist struudlit (kahtlustan, et see on Ungari parim). Ja õhtul väike vein.

Ma ei saa aru, miks inimesed käivad Kanaari saartel, kui võib minna hoopis Ungarisse.


Kirjutatud neljapäeva hommikul Tallinna ja Helsinki lennujaamas.
Peale mitmekordset üritamist õnnestus mul lõpuks hankida Tallinna parteipilet. Taksos see kahjuks ei kehti. Ja ongi hea, muidu nad saaksid kohe teada, et olen maalt lahkunud.

Peale asjade pakkimist,  hilisöist piparmünditeed, voodis lugemist (lugesin kolmeni, J. kustus ühe juures ära) ja paari tundi kiirund* olen üle pika aja jälle teel. Tulin kodust ära, klomp kurgus**, ehkki mind ootavad Maailma Parim Linn ja üks suurepärane nädal. Loodetavasti ei võta narkokoerad mind poolel teel kahtlaste pulbrite ülesmugeldamise pärast rajalt maha ja pagas jõuab koos minuga kohale. Ja üldse, et eelnimetatud riigiteenistuja ei arvaks, et ma arvan, et näljahäda hakkab saabuma – Ungaris teatavasti kardemoni müüakse ainult selles Astoria delikatessipoes, mis juba aastaid tagasi suleti, ja leiba ja Juubeli tordipulbrit tellisid kodanikud.

Ja palun kas keegi võiks lollile ära seletada, mis teeb lennujaama kohvi ja suvalise võileiva nii hinnaliseks? Kas peale asjaolu, et lennujaamas takistamatult tegutseva röövjõugu kaupmeeste saamahimu ärivaistu tõttu sunnitakse suletud ruumis viibivaid inimesi ostma hirmkallist vett, kohvi või einet, on sellel kraamil veel mingeid märkimisväärseid omadusi, näiteks kortsudevastane, tervendav ja vähivastane toime? Sest kaheksaeurosest saiast, mille peal on salatileht ja kaks krevetti, ootan ma vähemalt igavest noorust või midagi samaväärset. Argumendid, et söö siis enne kodus kõht täis, ei ole veenvad, keset ööd algava teekonna eel ei lähe suurt midagi alla ja mitmetunniseks ooteajaks ei ole eriti võimalik ette süüa. Kofeiini, andke mulle kofeiini!

Teeme täna nii, et Budapestis ei ole lumetormi ega plahvatavat vulkaani, eks.

PS Mandariin ja kohuke ei kvalifitseeru vedelikeks.

PPS Tallinna lennujaama wifi ei tööta. Digiboks vist alles käivitub. Tundub, et Helsinkis ka.

*Vt ka kiirmakaronid, burks, sprint, Jorh Adniel Kiir, iluuni, Oklahoma.

** Kas nüüd hakkabki alati nii olema?

Update reede hommikul. Väljalend Helsinkist lükkus kaks tundi edasi, aga kahtlemata peab üpris positiivseks lugema seda, et tehniline rike avastati ENNE õhkutõusmist. Piloot nimelt kuulis masinast kahtlasi hääli, mispeale keerasime stardirajalt tagasi. Mida hääl talle ütles, jättis ta kahjuks enda teada. Budapestis sadas otse loomulikult lörtsi. Pagas saabus koos minuga ja ma olen nüüd rõemsasti kohal, hommikupuder ja kohv tulid voodisse, kus ma kavatsen koos raamatuga edasi lesida, kuni Lars oma asjad linna peal ära ajab. Täna ootavad ees veel spa, linna peal kondamine ja võibolla ka väike shopping.


Suvitushooaeg Balatoni ääres toob endaga kaasa traditsioonilised toidud ja toimingud. Toitudest on jõuliselt esindatud hõbeheik, mis nädalase tõlkeseminari vältel pälvis vaat et rohkemgi tähelepanu kui tõlkuvad tekstid. (Tegelikult rügasime muidugi kohusetundlikult töödki teha ega löönud päevast päeva luuslanki ega isegi heiki mitte.) Et heik on kala, ei hooli me sellest suuremat, küll aga võis nädala jooksul kuulda kummalisi ungari-eesti segalauseid, mis kõik nimetatud tegelast sisaldasid. Ungari keeles on kala nimeks hekk.

“Balatoni ääres küpsetatakse hekki.”

“On näha jah, et sul on ainult hekk peas.”

“Hekk tunneb ennast kõhus üksi.”

Ja nii edasi.

See aasta jääb aga meelde oma rõkkava linnukoori, aias luusivate usside ja laevatamishooaja avapidustusega. Meil oli tore võimalus teha minu jaoks esimene laevasõit armsa Järve imelist värvi veel. Alles õhtul sain aru, et päike tõepoolest võttis meid ka, mitte ainult meie päikest. Ja jäätis on siin ka väga maitsev. Jään ootama järgmist korda.


Viimasel ajal vaatan lõõgastuse mõttes salli kududes netist poole silmaga eesti telesaateid ja kuskilt jäi kõrva see kümne tuhande sammu teema. Et trenniskäijat minust vist küll kunagi ei saa, liigutangi pigem lihtsalt käies.
Täitsa mõnus on. Eesti Instituuti filmiklubisse ja eesti keele tundi pidama – tee peale jäävad Basiilika ja Szabadság tér; Műcsarnokisse ajakirja esitlusele; Moszkva térile, et matkama minna. Peaks enam-vähem tulema küll nii palju samme, kuigi lugeda küll ei viitsi.
Pigem korjan värvilisi vahtraliste lehti, et neist roose teha.
Homme võtan suunaks Linnapargi teise serva, kui asju ajama lähen. Mis ma nüüd öelda tahtsingi? Ah jaa, lihtsalt meelde tuli, et lahe on Budapestis ringi hulkuda! Ammu pole Kindlusemäel käinud, aga sinna peaks ju veini, juustu ja Leeloga minema.


See on nüüd sarjast otsad kokku ehk muljetusi mu Brüsseli-aastast. Ega mai viitsi ju kohe kirjutada.

Eelmise aasta oktoobri viimasel laupäeval korraldati preemiareis ülikoolis Euroopa päeval oma riiki tutvustanud tudengitele. Ma ei kannata karjaviisilist reisimist, aga kuivõrd meile special kingiti see sõit, siis tegin esimest ja viimast korda selle aasta jooksul erandi ja ikkagi läksin. Kohati oli natuke tüütu, aga väljakannatatav. Asi meenutas veidi klassiekskursiooni, kõigepealt tibude ülelugemine ja hilinejate ootamine, seejärel paar tundi bussisõitu, kunstimuuseum ja siis vaba jõlkumine linna peal. Minu suurim elamus olid Pieter Bruegel vanema maalid Lille’i Kaunite kunstide palees ehk Palais de Beaux Arts‘is. Raamatust vaadatuna lähevad neil paljud detailid kaotsi, aga lisaks temaatikale need ongi tema teoste kvintessents, kui lubate nii peenelt väljenduda (see ei taha nüüd olla mingi amatöörlik kunstikriitika, vaid väiksed isiklikud muljetused, eks). Tüübil pidi ikka päris hea huumorimeel olema, kui kõikide tegelaste hulgas on näiteks üks puud märgav mees ja amelev paarike. Muuseumi kogudesse kuulub veel Boschi, Raphaeli, Michelangelot, Rodini jt töid. Minu seltskond oli kannatlik ja lasi mul end vedada veel Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvat kellatorni ja niisama silmailu pakkuvat neogooti stiilis (19. saj keskpaik) Notre Dame de Treille‘ katedraali vaatama. Katedraali ehitamisel olnud eeskujuks 13. sajandi gootika, eelkõige Reimsi, Amiens’i ja Chartres’i katedraal. Eriliseks teeb selle marmorist peafassaad (millest ma küll pilti ei teinud millegipärast, aga mäletan, et see nägi omapärane välja). Kultuurilis-ajaloolise ekskursi jätkuks veel kellatornidest. Need on UNESCO nimistus sellepärast, et need sümboliseerivad linnavalitsuse võimu ehk kodanikuõigusi (vanasti oli linnapildis näha kindluste torne – ülikute sümbol – ja kirikute kellatorne), sajandite jooksul sai neist linnade mõjukuse ja jõukuse tähis. Nende ehitamist harrastati põhiliselt tänapäevase Põhja-Prantsusmaal (23) ja Belgias (33).

Detsembris peetakse Lille’is jõululaata, mis on ka belglaste hulgas populaarne. Kuna linna asub Brüsselist vaid lühikese rongisõidu kaugusel, siis on seal hea ostlemas käia. Lille’is on veel Kartmatu Jaani tänav ehk rue Jean Sans Peur ja Notting Hilli nimeline õdus kohvik. Lille on ka kindral Charles de Gaulle’i sünnikoht. Kindraliks sai ta muidugi hiljem ja tema auks on nimetatud linna peaväljak ehk Grand Place, millel mu mäletamist mööda seisis skulptuur, mis püstitati Lille’i piiramise mälestuseks 1792.a austerlaste poolt (austerlased tegelesid piiramise, mitte monumentide püstitamisega). Skulptuuri ennast ei õnnestunud eriti hästi näha, sest see seisis kõrgel postamendi otsas. Väljaku kõrval, vana börsi sisehoovis toimus parasjagu vanade raamatute laat, aga ma ostsin hoopis rummivahvleid ja lõnga. Vahvlid kiideti heaks ja lõng ootab veel käpikuks saamist. Kohe, kui viimane pool põlvikut valmis on.


Kuningas olla võib päris tore. Tuuakse hommikusöök voodisse, ei pea ise oma elamist koristama (kujutage ette, kui kaua aega läheks kõikide vastuvõturuumide, treppide ja hallide kraamimisega), poest toidukraami koju tassima, ummistunud äravoolutoru ja torusiiliga mässama, nõusid pesema, rääkima telefoni teel müügiinimestega, läbilõikavas tuules bussi ootama, järjekordades seisma, rohima, sibulat hakkima, oma koera julki koristama.

Kuningas olla võib üpris ebamugav. Kogu aeg on mõni kammerteener või kojaülem valves, et vähimagi näpuliigutuse peale tormata käske täitma, peab laitamtult riietuma, istuma ja astuma, sest muidu on vereimejatest ajakirjanikud  kohe konti järamas ja üldse, etikett ei luba seda, teist ja kolmandat, ei saa muru niita, sõpradega rummibaaris liitrist mojitot võtta ega päev otsa pidžaamas raamatut lugeda. Kõige tipuks kooserdab pidevalt keegi su aia taga ja vahib sisse.

Tegelikult ma ei tunne muidugi ühtegi kuningat ja olen ise üks neist aia taga kooserdajatest.  Õnneks on Belgia kuningas Albert II vastutulelik mees ja avab kord aastas umbes kolmeks nädalaks oma kodu aia uksed ka lihtsurelikele. Kuninglik perekond resideerub Laekenis, mitte kaugel Atomiumist. Villa Belvédère’i ja teisi kuningapere losse mõistagi külastada ei saa, kuid avatud on kuninglikud kasvuhooned. Need lasi ehitada Leopold II (seesama, kes Kongos möllas). Ta nimelt arvas, et oleks tore omada “väikest talveaeda”.  Väike talveaed on tegelikkuses tonnide kaupa terast ja klaasi, lugematu hulk paviljone, hiigelpalme ja-sõnajalgu, fuksia- ja pelargoonimerd. Aprilli lõpp-mai algus ongi ilmselt parim aeg kasvuhoonete külastamiseks, sest siis on seal pöörane õite ja lõhnade pillerkaar.  Apelsinid hakkasid valmis saama, aga banaanid olid veel toored. Pean tunnistama, et enamikku sealnähtud taimedest ma ei tunne.

Kuivõrd uksed on avatud vaid loetud arvu päevi, siis tahab terve Belgia rahvas seal korra ära käia. Päris hea lamba tunne tekkis seal karjas tammudes. Huvitav, et Ungaris ollakse enamasti ka üpris tiheli koos, aga seal saab üldiselt käia, kus aga tahtmist on. Belgias on kõik häästi reguleeritud, korraldatud ja kontrolli all. Lähed kenasti mööda nööri sinna, kuhu kõik teisedki, ja kogu moos.

Linna peal saab täitsa tasuta ja igast asendist nautida õitsvaid kastaneid ja sireleid. Seda viimast ma pidin muidugi ütlema puhtalt kiusu pärast.


Igal korralikul linnal peab ikka oma basiilika olema, Brüsselis on Basilique du Sacré-Coeur ehk Püha Südame basiilika (as in Jeesuse püha süda). Igatahes ma vaatasin selle täna üle.  See asub kesklinnast umbes 20-minutise metroosõidu kaugusel (liin 2 või 6, suund Simonis). Kirikuni viib linna poolt tulles Elisabethi park-allee, hoone ise  paikneb kenasti turistisõbralikult künka otsas, et saaks ikka korralikult pilti teha. Samas on asukoht piisavalt kaugel (linnaosas nimega Koekelberg, mida aadressis tähistab indeks 1081), nii et seal on vaikne ja rahulik nagu pühakojale kohane. Üleval rõdul pani lisaks linnavaatele mind naeratama kuuldud ungari keel ja hiljem jutlesin sõbraliku härrasmehega Süüriast või Liibanonist (endal on ka ignorantsuse pärast piinlik, aga tõesti ei mäleta). Ei mingeid tunglevaid rahvamasse.

Sacré-Coeur on suuruselt 5. kirik maailmas (kuigi ma ei tea, kust need andmed pärit on) ja suurim art deco ehitis üldse. No ma ei tea, oli küll suur, aga mitte eriti ilus, ei rõdudele viivad sinissest kivist trepid (kui keegi teab, mis see blue stone täpsemalt on, siis viidagi mind ka kurssi, palun), ei telliskivimüürid, ei glasuuritud terrakotast samabd ja piirded, isegi oonüksist altar ega vitraažaknad polnud midagi erakordset. Üldmulje oli kuidagi pruun ja rõhuv. Võib olla on asi selles, et ta on suhteliselt uus (praeguse kuju sai hoone peale II ms), aga teda hakati ehitama mingis neostiilis. Tegelikult on see ehitamise lugu isegi huvitavam.

Oli aasta 1880 ja kuna oli vaja tähistada iseseisva Belgia 50. sünnipäeva, siis arvas parasjagu troonil olev kuningas Leopold II heaks muuta Koekelberg kuninglikuks piirkonnaks ja sinna ühtlasi üks pühakoda püstitada. Talle meeldis hirmsasti Pariis, niisiis võeti eeskujuks Montmartre’i Sacré Coeur, kirik pandi künka otsa, et selle juurde saaks kiirtena suunduda avenüüd nagu Pariisis Champs Elysées Triumfikaare juurde. Nurgakivi asetati paigale juba 25 aastat hiljem ehk kuningriigi 75. iseseisvusaasta puhuks. Esialgne projekt nägi ette neogooti stiili, I ms ajas plaanid lörri, neogootika läks moest ja võeti suund hoopis juugendile. Loomulikult jõudsid nii Leopold kui arhitekt Albert van Huffel vahepeal parematele jahimaadele siirduda, aga sellest polnud lugu, troonile tuli Albert I ja ehitustööd jätkas Paul Rome. Hoone pühitseti sisse 1951. a ja kuppel valmis 1969. a (kuigi välisrõdule viivate treppide järgi võiks arvata, et ehitustööd ikka veel käivad). Nii kaua tehtud ehitise kohta mitte just eriti kaunikene.

Kui kedagi numbrid huvitavad, siis basiilika pikilööv on 164 m pikk, transept 107 m,kuppel nelitise kohal on 90 m kõrge. Basiilika mahutab 2000 inimest. Kuplit ümbritseb välisrõdu, millelt saab linna imetleda. Brüsselis on ikka väga palju maju. Kummaline asi – kiriku all lõunapoolses küljes on restoran, huvitav, kas seal pakutakse Kristuse ihu ja verd?

Kuningas Leopold oli aga igavene kaabakas, õhkas Pariisi poole, ise rõhus samal ajal Kongo rahvast ja korraldas seal genotsiidi. Kuigi ta omal ajal eriti populaarne polevat olnud, ei pidavat belglased ajaloost rääkides neid Kongoga seotud seiku hea meelega mainima (võimalik, et see kehtib ainult ametliku versiooni kohta. Nimelt on Belgia ajalugu tutvustavas BELvue muuseumis Leopoldi Kongo perioodi kohta ainult üks ajaleheväljalõige).

Üldiselt pole ma Belgia ajaloost veel eriti sotti saanud, tänapäevase Belgia alad on näinud rohkem erinevatest suguvõsadest siniverelisi, kunne, krahve ja muid tegelasi kui Eesti oma tuhandeaastase orjapõlve jooksul okupante. Mul on Belgia koolilastest kohe päris kahju, et nad peavad õppima, kes millal millise jupi päranduseks või kaasavaraks sai ja kelle oma see maa parasjagu oli ja ärme üldse hakkame rääkima sellest kanast, mida Flandria ja Vallonnia kuidagi kitkutud ei saa. Mul mingil hetkel tekkis kerge adumus, milles asi, aga see kadus kibekiiresti. Katsun end harida ja BELvues ka ära käia.

Järgmine lehekülg »