Täna hommikul astusin ma koduuksest sisse sekundipealt kell 8.15. Ei, ma ei tulnud Kassitoomelt öölaulupeolt või selle afteka(te)lt ega Pirogovilt.  Asi oli hoopis selles, et enne seda astusin ma samast uksest välja umbes nii 5.19. Varahommikud meeldivad mulle juba sellest ajast, kui viis aastat tagasi Belgradi rong hirmvara Budapesti jõudis ja kargetel tänavatel olid ainult tuvid ja tänavapühjkijad. Tänane hommik oli peaaegu samasugune, ainult tuvide asemel olid kajakad ja varesed. Ma järasin ilge kõhuvalu vaigistamiseks leiba (ühtlasi on üsna kindel, et anoreksiasse ma ilmselt surra ei saa, sest enne närib magu end läbi kõhunaha välja, kui liha mu luudelt kaob) ja kepsutasin mööda Emajõe kallast lodjakoja poole, et minna varahommikust linnulaulu kuulama. Imeliselt mahe kevadhommik, linn oli laulu täis ja lodja katusele laotatud lambanahkadele seadis end sisse umbes viiekümnepealine seltskond. Ette rutates pean ütlema, et seda oli ilmselgelt liiga palju, urr, ikka oli keegi, kes lamises ja ei suutnud suud kinni hoida, selle asemel, et kuulata neid hääli, mida me varahommikul püüdma olime tulnud, ja giidi, kes laulu järgi oskas öelda, mis lind parasjagu nokka liigutab. Giid oli väga tore (piinlik, küll, aga tema nime ma unustasin ära) ja teadis lindudest-loomadest põnevaid lugusid rääkida. Imeliselt tore oli istuda kesk looduse hääli tõusva päikese soojendavate kiirte vihus, juua plekk-kruusist kõrvetavalt kuuma kohvi ja lihtsalt olla, nagu kestaks see hetk igavesti ja poleks iial mitte midagi muud olnudki.

Kokku kuulsime 32 erineva linnu laulu (neist ma tunneks heal juhul ära ainult varese ja kuldnoka, muidugi kui viimane parasjagu näiteks Nokia tune’i ei esita ). Meist lendas üle 6 sookurge, 3 luike ja üks raudkull kiusas pisemaid. Suitsupääsukest oli ka näha. Kaelustuvi oli võsas ja tegi kurja päkapiku häält (seda arvanud giidi laps, küllap tema juba teab:). Kuulda oli veel vihitajat,  vainurästast, erinevaid lehelinde, kärbsenäppi, kelle uus nimi on hoopis must tikk, sest üks ornitoloog (sorry, nime kohal on jälle tühi koht) olevat arvanud, et eestikeelsed linnunimed ei ole piisavalt teaduslikud ja ei vasta üldse ladinakeelsetele nimedele ja andis osadele uued nimed. Puud oli varesepesi täis, hakid pidavat elutsema õõnsustes, aga kuna nad on seltskondlikud loomad, siis tiirutavad koos varestega ringi. Üks part üritas ka seltskondlik olla ja varesepessa maanduda, aga varesel vist ei olnud parasjagu tuju külalisi vastu võtta. Kui tahta pista nina kakupessa, siis ei maksa seda teha, sest kakk tahab selle eest silmad välja nokkida (kui ta just kodukakk ei ole, aga ka siis ei saa selles liiga kindel olla).  Kuna mõned inimesed tundusid olevat linnutundjad ja rääkisid asjast, siis kuulsin muu möla (see asjassepuutumatu blablabla inimeste isiklikel teemadel) vahele, et Linné olevat omal ajal liikide taksonoomiat koostades emase ja isase sinikael-pardi erinevaks liigiks määranud. Hitchcocki linnud olid muide hõbekajakad.

Järgmine lodjasõit on reede õhtul ja siis laupäeva hommikul. Igal juhul hakkan ma lodjakoja tegemistel silma peal hoidma ja plaanin veel mõnel varasel hommikutunnil kondama minna, see oli niivõrd mõnus. Jalgsi, omapead või väikse seltskonnaga, kohvitermose ja võileipsidega. Hakka või hommikuinimeseks.

Ah jah, lodi on selline matsaka kerega ülekasvanud paat või pisemat sorti laev. Vanasti liikus lodi tuule- või inimjõul, praegu aga saadab selle sõitu vaikne mootorimürin.

Linn tabas mind taas Kroonuaia sillal vastiku tiheda liikluse ja selle juurde kuuluva müraga. Inimesi tuli ka liiga palju vastu. Üldiselt ennustan ma, et tänane päev jätkub peagi naiste kakelungiga, sest kui on midagi, mille eest ma seisan, siis on see minu tõlge ja kirjanik, keda ma tõlgin.

Advertisements