Kui ma põgusalt Tartu-, tantsu-, laste- ja lihavõtterohkelt kodumaa-visiidilt naasin, polnud mul üldsegi plaanis lähiajal kuhugi kaugemale minna, sest üks-kaks pikemat reisi aastas on minu jaoks enam kui küll. Aga võta no näpust. Usina õpilasena vedasin ennast VM-i juurde tundi, kus tuli kogemata jutuks, et järgmisel nädalal me keeleteadust ei tee, sest õppejõud läheb Moldvasse murret koguma. Seepeale läksid mul silmad suureks nagu tõllarattad ja keel vajus ripakile. Mina tahan ka! Ja nii ta läks, kõik mu tuttavad utsitasid takka ka, et mine-mine, see on ainulaadne võimalus. Nii siis tuligi tudengitele ääri-veeri teatavaks teha, et nad peavad terve nädala kuidagi ilma eesti keele tundideta hakkama saama, mispeale üks neist teatas, et tal olid juba lihavõttevaheajal ärajäämisnähud ja nii mõnelgi vajus nägu mossi. Lubasin nad lohutuseks koopasse viia, peab vist lubadust pidama.

Igatahes ööl enne minekut pakkisin veel paaniliselt asju, mis nädalasel ekspeditsioonil vaja minna võiks. K. kohver sai pungil kraami täis. Pärast mõnetunnist uinakut olin mina ja veel umbes 45 inimest pühapäeva hommikul pool 7 Szabó Ervini raamatukogu ees minekuvalmis. Teel Rumeenia piiri poole korjasime veel ühe inimese üles Debrecenist. Järgmine peatus oli juba Királyhágó, ametlik värav Erdély´sse. Esimene päev kujunes kirikupäevaks, mis hõlmas Bánffyhunyadi ja Körösfő kalvinistlikku kirikut, mõlemad traditsioonilised näited Kalotaszegi sakraalarhitektuurist, mille üks erijooni on tornikuju: puust püramiidjas torn väikeste tornipojakestega neljas nurgas, keskmine sümboliseerib Jeesust ja neli väikest selle nurkades on evangelistide võrdkujuks. Kalotaszeg hõlmab umbes 40 küla Királyhágóst Kolozsvárini, milles ungari elanikkond on enamuses. Selle piirkonna kirikute sisekujunduses annavad tooni Kalotaszegi kuulsad punase ja sinise tikandiga tekstiilid. Bánffyhunyadi romaani stiilis kirik on vanem, 13. sajandist, Körösfő oma noorem, 18. sajandist. See seisab täies ilus ja majesteetlikkuses müüriga ümbritsetult küla kohal künkal.

Kolozsvári jõudnud, saime natuke aega házsongárdi kalmistul jalutamiseks, kus puhkab hulgaliselt kuulsusi. Brassai Sámueli leidsime üles ka. Muude vaatamisväärsuste jaoks peab ilmselt kunagi tulevikus eraldi Kolozsvári-tuuri tegema.

Teine päev oli losside, kindluste ja mõisate päralt. Üsna nutuses seisus Radnóti mõisa nägime ainult väljast. Jalasirutamispeatuse ajal Marosvásárhely´is saime sealse kindluse aias ja kesklinnas jalutada. Mõniteist kilomeetrit edasi tegime väikse jalutuskäigu Gernyeszegi mõisa pargis. Mõis ise on hämmastavalt sarnane Gödöllő lossiga. Kahekorruselises mõisahoones on 52 tuba ja 365 akent. 1849. aastal rüüstati mõisat päris korralikult, praegu tegutseb selles tuberkuloosiennetusinstituut ja lastekodu. Metsistunud park on aga võluv.

Maaliline on ka Marosvécsi mõisapark ja mõis. Pargis on väike noor tammik, mille kaugemas servas on minu hingele armas Wass Alberti viimne puhkepaik ja mälestuskivi tsitaadiga ühest tema luuletusest ja Transilvaania ungari kirjanike liidu Helikoni laud. Mõisas tegutseb praegu erivajadustega laste hooldusasutus.

Teel Marosvécsist Szárhegyisse tegime peatuse, et tervitada kätt- ja jalgapidi Marosi vett. Lasin käiku ka kaasas olnud diktofoni, et jõelaul koju kaasa tuua.  Szárhegy asub Gyergyó basseinis, see paikkond on tuntud oma külmuse poolest. Gyergyószárhegyi mõis on Transilvaania renessansi üks kaunimaid näiteid. Värvad olid küll kinni, aga kui buss oli küllalt kaua seisnud ja inimesed siit ja sealt läbi müüri hooneid piielda püüdsid, ilmus kohale ka muuseumitädi võtmetega ning lasi meid lahkesti sisse ja rääkis mõisalugu. Kompleksi vanim osa, elutorn pärineb 15. sajandi keskelt. Hoovi keskel olevas väikses pugerikus hoiti vangis ülestõusudest osavõtnuid. Mõisas korraldatakse juba aastaid loomelaagreid skulpturistidele, maalikunstnikele ja graafikutele, nende viljadest on kokku pandud kujutava kunsti näitus Rüütlisaalis. Kompleksi esinduslikemas osas on eksponeeritud ka väike etnograafiline kogu, seitsmetahulises nurgatornis aga võib uudistada igasugu kirja vahatatud, pärlitatud, maalitud ja lakitud lihavõttemune.

Ööseks saime omale katuse pea kohale Maroshévízi kohal künkal, kuhu bussiga minek oli päris põnev ettevõtmine. Pärast suurt sõnasõda ja edasi-tagasi sahmimist said kõik endale lõpuks voodikoha, pärast mida me alla linna lonkisime ja kohalikust 24 tundi avatud CBA-st (jee, Ungari kett!) lauluõli tõime. Sest lauluks muidugi läks, improviseeritud csángó-punt, mis koosnes ühest viiuldajast ja ühest kobozimängijast, andis võimaluse ka tantsu lüüa. Jõime M-iga sinasõprust ja mängisime enne magamaminekut koridoris veel jalkat. Minu strateegilistel kaalutlustel tehtud ümberkolimine õppejõudude juurde ei andnud soovitud efekti, sest seal oli kisa vast suuremgi kui ülal “noorte” juures. Aga eks ole elu ju seiklus.

Järgmisel päeval nohises suurem osa reisulisi bussis magada. Esimese peatuse tegime Gyilkos-tó alias Mõrtsukjärve kaldal. Tegemist on 19. sajandil mäetipu varingu tagajärjel blokeeritud ojadest tekkinud paisjärvega. Vesi ujutas üle seal seisnud kuusiku. Puude köndid sirutuvad veepinna kohale. Järv on aga kadumas, see täitub ja soostub. Praegu on järve suurim sügavus pisut alla 10 meetri.

Mõrtsukjärvele üsna lähedal on kaks järgmist hingematvat vaatamisväärsust, Oltár-kő ehk Altarikivi, mis kõrgub 350 meetri kõrguse kaljutornina teda ümbritsevast orust, ja Békás-szoros ehk Konnakuru, mille keskel on kahjuks terve laat püsti löödud. Kaljuseinad kõrguvad kahel pool asfalteeritud teed püstloodis üles, siin-seal mõni puu kramplikult klammerdumas vähesesse mullaribasse. Tee alt läbi looklev oja on kohati üsna kärestikuline. See kõik oleks äraütlemata kaunis, kui jalgsi kulgeja ei peaks  püüdma kogu seda ilu endasse imeda pidevalt voorivate autode vahel.

Õhtu tervitas meid juba Moldvas, mis oli meie kogumise peamine siht. Rühm jagunes kaheks: lõviosa läks Bogdánfalvasse, vähem, aga sugugi mitte kehvem Klézsesse. Seal oli meie koduks vastavatud Csángó-maja, mille fassaad veel tellingutes seisis, töö alles käimas. Maja põhiosa on tegelikult vana, lihtsalt juurde- ja ümberehitus on uus. Tagasihoidlik nagu kõik muugi sealne, rumeenia vähemuse pompöössed sakraalehitised välja arvatud. Neis paigus, kus rumeenlased on vähemuses, torkab see eriti silma. Ortodoksi kirikud on koledate plekkkatustega sibulkuplistatud monstrumid, mis mulle ilmselt subjektiivsetel põhjustel üleüldse ei meeldi. Ka armastavad rumeenlased oma territooriumi märgistada lõputute sini-kolla-punaste lippude ja vimplikettidega, et nad ikka ise ka teaksid, mis riigis nad elavad.

Moldvai csángóde roomakatoliku kirikud on tagasihoidlikud valged ja pisikesed nagu need inimesed isegi. Sellest saime aru järgmisel päeval murret kogudes. Kõik memmed ja taadid ütlesid, et ei nemad rääkida oska ja pole neil aegagi. Kui siis lõpuks ühe perega jutule saime, tuli sinna naabreid uudistama ja üks üleaedne tõi oma lauluraamatu ka kaasa, kust ta siis meile näpuga järge ajades mõne katoliikliku rahvalaulu ette kandis. Keel on neil ilus ja piisava ungari keele oskuse puhul täiesti arusaadav.

Pärast töist päeva ootas meid teenitud õhtusöök, pidulikel puhkudel pakutav täidetud kapsas, mis kujutab endast kapsa-, viinamarja- või paiselehelehte keeratud hakkliharooga. Ülimaitsev! Õhtu päädis kohaliku kultuuriaktivisti poolkommertsliku ettekande ja kohalike laste esinemisega, mispuhuks tuli kohale ka seltskonna teine pool.

Pool reisi selja taga, jätsime Klézsega jumalaga ja suundusime Gyimesi poole, kus külastasime Gyimesbükk´is asuva Rákóczi kindluse varemeid, nn tuhandeaastast piiri, ajaloolise Transilvaania kõige idapoolsemat punkti. Kindluse jalamil olev raudteevahimaja restaureeriti hiljuti ja anti 2008. aasta nelipühade ajal pidulikult üle. Seks puhuks saabus sündmuspaika Gyimesbükki ka nostalgiarong otse Budapestist. Muide Gyimesbükki asulas sees on suur raudteejaam, umbes sama pirakas nagu Keleti. Nimetatud vahimaja alla ehitati 1944. aastal punker. Praegu on majas raudteeajaloo näitus.

Edasi suundusime väga paljude ungarlaste palverännaku sihtpunkti Csíksomlyósse, mille barokkstiilis roomakatoliku kirikus asub uskumuse kohaselt imettegeva väega Neitsi Maarja kuju. Pärnapuust voolitud kuju on pärit 16. sajandist ja on suurim omaaegsete seas. Asula kohal kõrguva künka otsas asub Salvatori kabel, kus csángód nelipühade ajal päikesetõusuni valvavad ja päiksesse vaatavad, sest usuvad selles Neitsi Maarjat nägevat. Üles mäkke viib kalvaaria, Jeesuse ristikäigu stseene kujutavate sammaste kompleks. Tõus on seal üsna järsk, aga vaev on end igati väärt. Teispool küngast on see org, kus csángód ungarikeelset missat kuulata saavad. Selleks tabreks on sinna püstitatud Makovecz Imre iseloomulikus stiilis altar.

Järgmine põgus peatuspaik oli Madéfalva, kus on mälestusmärk 200 székely inimesele, kes 1764. aastal armutult mõrvati, kuna nad olid vastu keisri vägede sissetoomisele. Csíkrákosis saime natuke pikemalt ringi vaadata. Meie sihiks oli Csíkrákosi (Göröcsfalva) kirik, mille kellatorni välisseinu katavad paganlikke ja kristlikke elemente ühendavad maalingud. Võtmeisiku armust võisid vabatahtlikud ja hull(j)u(lge)d ka torni ronida. Torn peidab endas terve hulga pehkinud treppe, lademes tuvisitta, vähemalt ühe koolnud tuvi lennujäseme, kolm kella ja suure reede “kellakelina” ehk hiiglasliku käristi. Teatavasti ei lööda katoliku kirikuis suure nädala reedel ja laupäeval kella, sest kellad lähevad Rooma. Selle asemel kutsub usklikke teenistusele käristi.

Õhtusööki, külma pesuvett ja küljealust saime selleks ööks Székelyudvarhely´i kalvinistlikus ühikas. Aga et mitte liiga palju magada, jõlkusime enne linna peal ja kaanisime Kaabu-kõrtsis kohalikku kesvamärjukest. Ka Székelyudvarhely jääb ootama minu järgmist külaskäiku, sest põgus öine traav minu uudishimu ei rahuldanud. Ometi on mul hea meel, et nägin ära sealse ungari rahvusliku Pantheoni, kus ei tohi Wass Alberti nime välja kirjutada ja ta on varjatud pseudonüümi “Rändav Székely” taha.

Järgmine hommik tõi terve hulga Székely väravaid, mis on püstitatud innuka ja viljaka Székely ajaloolase Orbán Balázsi haua juurde viivale künkale linnast natuke väljas. Minu jaoks väga oluline ja emotsionaalne oli Tamási Ároni sünni- ja viimse puhkepaiga külastus Farkaslakas, mida otsustasin tähistada kürtös kalácsi küpsetamiseks vajaliku rulli lunastamisega 15 lei eest. Mul pole küll õrna aimugi, kas ja millal ma seda kasutada saan, aga olemas ta on ja ootab oma aega. Ja et ostuhunt oli hamba verele saanud, möllas ta edasi mõned kilomeetrid eemal Korondis, mis on kuulus oma keraamikute ja keraamika poolest. Kindla peale minna tahtes otsisin üles Józsa Jánosi äri ja naasin sealt kotitäie kraamiga. Roheline ja bordoo! Ma olen sõnatu, aga lauakeraamikaga varustet.

Edasi viis buss meid Karujärve kaldale, kus anti terve tund luusimiseks. Tegime J-ga tiiru peale ka pisikestele järvekestele natuke kaugemal, katsusime keelega soolapaljandeid, uurisime loodust (looduslik astelpaju!) ja hingasime sisse ühe kosutava kohvi, et oleks jaksu ja vererõhku järgneva pikema teekonna üleelamiseks. Sihiks viimane ööbimiskoht, Torockó, mis mulle saatuslikuks sai. Ehkki ka senine teekond oli täis ahhetama ja õhhetama panevaid imesid ja imekesi. Nimelt Székelykő – kahetipuline kaljumägi, mille tõttu all külas tõuseb päike kaks korda. Ja ma sain aru, millest kirjutas Darvasi oma Pisarakunstnikes! Lummav, saate aru! Ma lihtsalt pidin sinna üles ronima. Iga hinnaga. Õnneks võtsin lõpuks kuulda Sz. manitsust ega läinud üksinda, vaid ootasin kannatlikult terve pool päeva, loobusin Torda programmist, läksin koos ELTE murdekogujatega naaberkülla informante püüdma, et siis lõpuks koos nelja tüdrukuga kivises ojasängis ülepoole murda, tippu jõuda, täiest kõrist ja puhtast õnnest karjuda: mina olen maailma naba! Seda peab vist ise tegema, et sellest aru saada. Ja kui siis kuratlikult raske laskumise järel, kui pind alatasa jalge alt kaob, puudesse klammerdudes, kosutuseks poolel teel alguse saanud ojast külma selget allikavett juues, alla päiksepaistelisse orgu jõuda, on elu nii äraütlemata ilus ja kena ja õhk on nii puhas ja kopsud nii kerged, et tahaks lihtsalt ära lennata.

See on see, mis on veel alles ja mis teeb nii raskeks selle siinse (selle Székelykő jalamil tuntuga võrreldes) taaga üleskorjamise ja kandmise. Aga mälestused ja pildid on alles. Székelykő tipus tehtud helisalvestis E. kobozimängust ja laulust ka. Uued sõbrad ehk ka.

Org Székelykő jalamil

Org Székelykő jalamil

Advertisements