Tahtsin jagada oma rõõmu loodusest. Kujutage ette, et Budapestist mõneteist kilomeetri kaugusel asub selline reservaat, kuhu ühe lihtsureliku jalg ei tohiks astuda. Mul on aga õnn olla ühe metsniku protektsiooni all, mistap mul on õnnestunud ja õnnestub ehk ka edaspidi saada teada ja näha oma silmaga asju, mida muidu ei näeks ega teaks. Järgmine suur avastusretk ootab mind ehk heinakuul.

Aga hiljuti läksime ühele Euroopa kaitsealade diplomi aunimetusega varustet kaitsealale vaatama kohalikku haruldust, endeemset liiki nimega Pilisi len (Linum dolomiticum). Tegemist on üsna hapra välimusega kollaseõielise lillega, mis parasjagu õitses.

Linum dolomiticum

Linum dolomiticum

Hästi liigendatud dolomiitpinnas pakub üsna vaheldusrikast pilti, siin näeb nii jääaegseid taimi kui ka kivikõrbe. Muidu lehises metsas (pöök, tamm, akaatsia, leetpuu, pärn, saar) leidub ka okkalisi sõpru, mändi ja kadakat (!). Pääle selle rõõmustasid silma ja/või hinge mitut sorti orhideelised, jalutu sisalik (vaskuss vast siis), kes nagu tellimuse peale surnut teeskles ja liikumatult end fotografeerida lasi, hulgaliselt haruldasi taimi, õitsevad akaatsiad ja leetpuud, hunnitud vaated ja pilvitu meeleolu.

Advertisements