mai 2010



…või mõrd, kui soovite.

Võtta kolm kassatädi ja üks edev, kassist väiksema koeraga koerasarnase loomaga mees (loom on asetatud õlakotikesse; ja pange tähele, kuigi mul oli kiusatus selle konkreetse tüübi kohta öelda pede, ma siiski ei teinud seda, sest ei tahaks kedagi tema orientatsiooni pärast solvata; Edeva Mehe naisvaste oleks ilmselt Ajudeta Blondiin vms ja neile mõlemale meeldivad mehed). Peale ostu-müügitehingu sooritamist imetlegu ja ahhetagu tädid kooris. “Chihuahua!” lööb Edev Mees veel rohkem puhevile. Järjekord ei võta vedu, vaid tahaks ka oma tehingu kallale asuda ja sealt neetud kaubandusasutusest minema saada. Bitch, kelle nina all kõik see tore seltsielu aset leiab, haarab oma ostukäru ja kihutab sellega täistuuridel loomakest sisaldava ridiküli suunas. Vaid sekundi murdosa lahutab neid saatuslikust kokkupõrkest. Edev mees saab kohe vihjest aru, haarab oma ostud ja lubab tädidel lahkelt oma tööd jätkata. Bitch naeratab laialt:  “Bonjour, madame !”


Ei teagi kohe, kuidas seda nüüd serveerida…see suur et….hakkasin mina siin kogemata eurovisjooni vaatama.  Oktoobrilapse  ausõna, et kogemata! (Mai saa öelda skaudi ausõna, pole kunagi skaut olnud.) Jooksvad kommentaarid Mardilt ja Andruselt ning Polaarkarult. Taustaks reibas veteran-rahvakunstnik Voldemar K.  Euromuusika on sama mage nagu ikka, paar ekipaaži on Rammsteini näinud ja tegid seda kordi haledamalt ehk ilma igasuguse dramaatilisuse  ja tulevärgita järele, entide etteaste magasin vist maha ja ilmselgelt olen ma liiga kaua välismaal olnud, sest kulutasin Eesti toetuseks 50 senti, eurosenti.  Omasid ikka peab ju toetama, onju. Ma lähen häbenen nüüd teleka ees väikse veiniga.


Kuningas olla võib päris tore. Tuuakse hommikusöök voodisse, ei pea ise oma elamist koristama (kujutage ette, kui kaua aega läheks kõikide vastuvõturuumide, treppide ja hallide kraamimisega), poest toidukraami koju tassima, ummistunud äravoolutoru ja torusiiliga mässama, nõusid pesema, rääkima telefoni teel müügiinimestega, läbilõikavas tuules bussi ootama, järjekordades seisma, rohima, sibulat hakkima, oma koera julki koristama.

Kuningas olla võib üpris ebamugav. Kogu aeg on mõni kammerteener või kojaülem valves, et vähimagi näpuliigutuse peale tormata käske täitma, peab laitamtult riietuma, istuma ja astuma, sest muidu on vereimejatest ajakirjanikud  kohe konti järamas ja üldse, etikett ei luba seda, teist ja kolmandat, ei saa muru niita, sõpradega rummibaaris liitrist mojitot võtta ega päev otsa pidžaamas raamatut lugeda. Kõige tipuks kooserdab pidevalt keegi su aia taga ja vahib sisse.

Tegelikult ma ei tunne muidugi ühtegi kuningat ja olen ise üks neist aia taga kooserdajatest.  Õnneks on Belgia kuningas Albert II vastutulelik mees ja avab kord aastas umbes kolmeks nädalaks oma kodu aia uksed ka lihtsurelikele. Kuninglik perekond resideerub Laekenis, mitte kaugel Atomiumist. Villa Belvédère’i ja teisi kuningapere losse mõistagi külastada ei saa, kuid avatud on kuninglikud kasvuhooned. Need lasi ehitada Leopold II (seesama, kes Kongos möllas). Ta nimelt arvas, et oleks tore omada “väikest talveaeda”.  Väike talveaed on tegelikkuses tonnide kaupa terast ja klaasi, lugematu hulk paviljone, hiigelpalme ja-sõnajalgu, fuksia- ja pelargoonimerd. Aprilli lõpp-mai algus ongi ilmselt parim aeg kasvuhoonete külastamiseks, sest siis on seal pöörane õite ja lõhnade pillerkaar.  Apelsinid hakkasid valmis saama, aga banaanid olid veel toored. Pean tunnistama, et enamikku sealnähtud taimedest ma ei tunne.

Kuivõrd uksed on avatud vaid loetud arvu päevi, siis tahab terve Belgia rahvas seal korra ära käia. Päris hea lamba tunne tekkis seal karjas tammudes. Huvitav, et Ungaris ollakse enamasti ka üpris tiheli koos, aga seal saab üldiselt käia, kus aga tahtmist on. Belgias on kõik häästi reguleeritud, korraldatud ja kontrolli all. Lähed kenasti mööda nööri sinna, kuhu kõik teisedki, ja kogu moos.

Linna peal saab täitsa tasuta ja igast asendist nautida õitsvaid kastaneid ja sireleid. Seda viimast ma pidin muidugi ütlema puhtalt kiusu pärast.


Prima Vista eelüritusena toimub kolmapäeval, 5. mail kell 18.00 Tartus Kirjanduse majas kohtumisõhtu ungari kirjanik Attila Bartisiga, kellega vestleb Viktória Tóth. Katkendi tema eesti keeleski ilmunud romaanist “Rahu” (tlk Lauri Eesmaa) esitab Riho Kütsar, vestluse tõlgib Tõnu Seilenthal.
Attila Bartis esineb kirjandusfestivali Headread raames Tallinnas Solarise Apollos reedel, 7. mail kell 17.00.
Attila Bartis on Transilvaaniast pärit kirjanik, üks viimastel aastatel rahvusvaheliselt kõige enam tunnustust kogunud ungari autor. Tema teine romaan “Rahu” (“A nyugalom”, 2001) on pälvinud USAs Three Percenti preemia (parim 2008. aastal inglise keelde tõlgitud romaan), olnud Saksamaal ja Poolas parima tõlke nominent jne.

Rahu” jutustab tagasivaatavalt kirjanikust minajutustaja kooselust oma emaga, kunagise särava näitlejannaga, kes pole viisteist aastat oma teatridekoratsioonidega sisustatud korterist väljunud. Raamatu sündmusi saadab võimatus kõneluseks, mis segab ka poja elu väljaspool kodu. Kujuneb välja režiimide hammasrataste vahele jäänud keeruliste saatustega tegelaste äärmiselt pingeline ja vägivalda kalduv suhtenelinurk, kus hingamisruumi jääb järjest napimaks. Lugu saadavad mahlakad ja tabavad kirjeldused 1980ndate lõpu muutustest ühiskonnas ja valitsenud meeleoludest, mis justkui peaks tooma leevendust.

Tekst on FB-st ürituse kutsest, kahtlustan, et Lauri kirjutatud.