märts 2009



Annab tunda, inemised ei jõua tundi, on hajevil ja rahutud. Täna oli jopevaba päev. Rattamiseks sobiv. Sestap läksin vanabuda tekstiilimuuseumi Kihnu kindakirja õppima justnimelt rattaga, üle Margiti saare, kus puude alused olid kollaseid lilla täis puistet. Sain paari tunniga ühe randmesoojendaja valmis, teise tegin pärastlõunat kodus. Kindaatmosfääri praegu ei ole. Talvine kudumistuhin läks koos viimase suurema tükiga, mis seotud mõru mälestusega. Oh mind tundlikukest, onju.

Aga eile oli ka päikest ja kena oli jõeveerel mõtteid mõlgutada ja veinipudelit solgutada, eriti pärast eelmist õhtut, kui ma pärast kindanäituse avamist esmalt Pilinszky kohviku moldvai tanstutoas päkad tuliseks tansisin ja siis veel Gödörisse kihutasin, et seal natuke eestit vedada. Vörösmarty´l on laat. Vilepillimeister teab mind juba nägupidi. Naljakas.

Poliitiline kriis kestab, peaminister astus tagasi ka partei esimehe kohalt. Oli ka aeg. Esialgu tegeldakse selle lolli otsimisega, kes ilma valimisteta ta kohta üle võtma nõustuks. Võtaks see kevad siia ka uusi värskeid tuuli tuua!

Advertisements

Mida kätkeb eneses üks mõnus laupäev? Plaanis oli tegelikult natuke tõlkida, aga sättisin hoopis oma wifistatud korteris arvutilaua niimoodi, et saaks keset päikselaiku istuda, vahtisin vanu filme ja laadisin õekesele suviseid pilte üles. Seda, et Ungari peaminister tagasi astub, lugesin esmalt err-i portaalist. Ei saa salata, et mul selle üle hea meel oli. Äkki muutuvad mu tuttavad ka sellest lootusrikkamaks.

Pärastlõunal rattasin Andrássyi úti Terrori Maja juurde, et üle pika aja üks muuseumikülastus ette võtta. See maja oli 1944. aastal Ungari natsipartei, ristnoollaste ehk njilašite peakorter, nn Ustavuse Maja, 1945-1956 aga tegutses sessamas paigas kommunistlik terroriorganisatsioon, poliitiline politsei, ÁVO. Njilašid piinasid ja tapsid maja keldris sadu inimesi. Maja üle võtnud kommunistid tegid sedasama, poliitilise politsei ohvitserid muutusid hirmu sümboliks, kes muide kartsid ka üksteist. Käsu peale olid nad valmis kõhklemata tapma või piinamise käigus ülestunnistuse andnud inimesi võlla, türmi või koonduslaagrisse saatma. Kaitstud ei olnud keegi, koputajate süsteem andis kommunistlikule türanniale piiramatu võimu.

Muuseum hõlmab kogu suure maja – nelja korrust koos keskel oleva aatriumiga. Üks läbivaid elemente on inimesed, nii ohvrite kui terrori teostajate nimed, pildid, sünni- ja surmadaatumid, näiteks aatriumi ja liftišahti seinal, maja välisseinal ja keldris. Samuti on eksponeeritud dokumente kohtuprotsessidest, audio- ja videomaterjale, hulgaliselt esemelisi mälestusi. Õõvastavamaid ruume on peksmise tuba, mis on hoone ainus algupärasel kujul säilinud ruum, mille sisustus koosneb kraanist seinal ja vee (ja vere) äravoolurestist põrandal. Seinale on välja pandud mõned peksmisriistad: naelutatud kepp, tinapeaga bambusnui. Omal ajal kutsuti seda tuba spordisaaliks.

Ka aatriumis seisev tank ja deporteerimise teemalises ruumis musta kardinaga varjatud suur must auto on kõnekad mälestused. Kelle maja ees selline auto peatus, võis üsna kindel olla, et head see ei tähenda. Keldriruumid on vast kõige ängistavamad. Seal võib saada ettekujutuse vangielust, näha kartserit, paraskit, üksikkongi, polsterdatud kongi, koikut ja võllapuud, mis oli kasutuses 1985. aastani (küll mitte selle praeguses asukohas, vaid mujal). Andrássyi úti majas nimelt ametlikult hukkamisi ei toimunud.

Pärast selliseid õudusi ja mälestusi kahest terroriorganisatsioonist lihtsalt tuli tuju tõstmiseks pinksi taguda.

pinks


Üks Budapesti sildu, Erzsébeti sild võib uhkeldada sellega, et temas saab kino vaadata. Nimelt töötab silla kohal olev kitsuke kaar tänu selles olevale augule camera obscura´na, pimekambrina, mille seinale tekib pööratud kujutis sillal vuravatest rattalistest. Videolõiku saab sellest toredast asjast vaadata siin: http://index.hu/video/2008/11/28/haromtermes_mozi_az_erzsebet_hid_tetejen/

Muide Ungari üks tuntumaid camera obscura´sid asub Egeri lütseumis tegutsevas täheteadusemuuseumis, kus saab vaadata elavaid pilte linnast. See pimekamber on pärit 1779. aastast.


Üks neist siiras, lapselik ja pühalik, lippudega ehitud ja ajalugu taaselustav. On ülimalt kena kuulata pisikesi põngerjaid Kettsillal Rahvuslaulu esitamas, selles on ehedat ja rikkumata ungarlust.

Lipud Rahvusmuuseumi ees

Teine on profülaktiline, pisut ärritav usaldamatus, mis väljendub musta riietunud maskuliinsetes meesolevustes, kes kuidagi massi ei sulandu ja kullipilgul pidupäevast rahvast seiravad. Selle pisut vaimukam avaldumisvorm on näiteks see munariiul, mis Pesti kaldapealsel püsti oli seatud, et inimesed, kes linnapead  munaga visata tahtnuks, oma laskemoona ilusti riiulile asetaks ja juuresolevasse kasti kirja paneks, kus on selgitatud, keda ja miks ta visata tahtis.

Munad riiulisse!


Katsetan kohiseva kõrva kiuste magamajäämiseks uusi meetodeid. Poleks arvanud, et ma jutusaate saatel unehõlma vajun. Aga tuleb õige saade valida. Henrik Relve Kuula rändajat on just sobiv, et rännata. Praeguseks olen käinud Iirimaal, Norras ja Rootsis. Ja Iirimaale tahaks nüüd lausa oma jalaga astuda. Relve jälgedes. Ta jutustab nii võluvalt, et võlubki ära. Teda kuulates sain ka aru, miks mulle Hollandis ei meeldinud ja Ungaris meeldib. Loodus muidugi. Loomulikult on siin ka osa metsi nöörsirgete puuridadega, aga põhimõtteliselt, kui mul linnast villand saab, võin metsa minna. Iirist veel nõndapalju, et nüüd saan juba Gy. vaimustusest aru ja tahaks ka keelt õppida.

Nädalavahetusel looduskalendri lehel hülgekaamerat vaadates-kuulates tekkis mul midagi igatsuse-taolist. Ja mõned inimesed ajavad ka närvi krussi, mida nüüd siis harutama tuleks hakata. Aga teine osa inimesi jälle teevad hingele head. Ku näiteks kostitas mind komplimendiga, et ta selle kolmetunnise pinksiturniiri jooksul üldse ei põdenud oma tegemata asjade pärast. Mina ka mitte, sest nendega on nii tore. A. muidugi lahkus täieliku võitjana jälle, kaotamata ainsatki matši. Pole viga, eks toob järgmine kord ka õlled.

Ükspäev jalutasin siin ja tabasin end äkki mõttelt, et niimoodi võiks ju täitsa vanaks elada. Põhjust selleks nagu polnud, vihma sadas ja vilu oli ka, aga lihtsalt see rahu ja enesegaolek keset suurt linna. Kuidagi ilus oli see hetk. Viimasel ajal olen kurja vaeva näinud, et ühele inimesele selgeks teha, et inimesi ei tohi omada. Siiani on mu püüdlused viljatud, ent olen oma õiguseotsimises leidnud mõttekaaslasi ja toetajaid. Ja K. lubas, et ma saan ka omale teise eesnime, mille nad mulle koos välja mõtlevad. Mul on ka sõnaõigus.

Täna läksin läbi Muuseumiaia M. juurde lõunale ja täpselt trepi keskel vaatasin üles tümpanoni poole. Üks ilus kohev lammas hõljus just üleval ja käsi laiutav muusa moodustas sellega kauni kompositsiooni. Ilus, noh! Ettevalmistused ka käivad juba 15. märtsi tähistamiseks. Sellel aastal on teemaks ühine kevad.


Sain eile oma isiklikul pinksiturniiril niimoodi peksa, et täitsa hale hakkas endast lõpptulemust kuuldes. Aga rõõm mängust ja seltsist oli kokku enam kui mistahes kaotus. Ja kaks matši ma tegelikult võitsin ka, päris häving ikka ei olnud. Võistlejateks ja žüriiks olid mu kõige lemmikumad ungarlased. Spordi ette, vahele ja järgi pühitsesime paastuaega tagasihoidliku taimetoiduga, mida oli ülearu palju.

Vastlaliugu tegin  natuke ette Buda mägedes. Kelgu puudumisel tuli liugumisagregaat konstrueerida toolipatjadest ja prügikotist. Kui uskuda iidseid eestlasi, kasvavad minu linad pikemad kui mu kahel kaaslasel. Muide kelgumäel oli rahvast paksult ja allapoole vuhisejad olid kõik usklikud inimesed, või vähemasti hüüdsid nad üsna kirglikult Jumalat appi. Pärast liugu keerasin naha vahele kaks oma lemmikrétesit ja hakkasin unistama kevadest.

Kevadeootuses lõin möödunud nädalavahetusel hääled sisse oma metallratsule ja tegin esimese argliku rattatiiru pärast pikka põdemist. Võttis ikka võhmale küll, aga hea oli ka. Ja oma spordivahendite parki suurendasin ühe korvpalli võrra, mida ma juba kaks korda loopimas olen käinud. Tudengid on ka käima aetud, kõik on nõus ühes või teises spordialas kaasa lööma. Üks matk on meil soolas juba sügisesest Zebegényi-retkest saadik.

Seni kui päike sooja andma ei hakka, oleme aga tublid ja tubased. Päikeseni!