Annab tunda, inemised ei jõua tundi, on hajevil ja rahutud. Täna oli jopevaba päev. Rattamiseks sobiv. Sestap läksin vanabuda tekstiilimuuseumi Kihnu kindakirja õppima justnimelt rattaga, üle Margiti saare, kus puude alused olid kollaseid lilla täis puistet. Sain paari tunniga ühe randmesoojendaja valmis, teise tegin pärastlõunat kodus. Kindaatmosfääri praegu ei ole. Talvine kudumistuhin läks koos viimase suurema tükiga, mis seotud mõru mälestusega. Oh mind tundlikukest, onju.

Aga eile oli ka päikest ja kena oli jõeveerel mõtteid mõlgutada ja veinipudelit solgutada, eriti pärast eelmist õhtut, kui ma pärast kindanäituse avamist esmalt Pilinszky kohviku moldvai tanstutoas päkad tuliseks tansisin ja siis veel Gödörisse kihutasin, et seal natuke eestit vedada. Vörösmarty´l on laat. Vilepillimeister teab mind juba nägupidi. Naljakas.

Poliitiline kriis kestab, peaminister astus tagasi ka partei esimehe kohalt. Oli ka aeg. Esialgu tegeldakse selle lolli otsimisega, kes ilma valimisteta ta kohta üle võtma nõustuks. Võtaks see kevad siia ka uusi värskeid tuuli tuua!

Advertisements