Sain eile oma isiklikul pinksiturniiril niimoodi peksa, et täitsa hale hakkas endast lõpptulemust kuuldes. Aga rõõm mängust ja seltsist oli kokku enam kui mistahes kaotus. Ja kaks matši ma tegelikult võitsin ka, päris häving ikka ei olnud. Võistlejateks ja žüriiks olid mu kõige lemmikumad ungarlased. Spordi ette, vahele ja järgi pühitsesime paastuaega tagasihoidliku taimetoiduga, mida oli ülearu palju.

Vastlaliugu tegin  natuke ette Buda mägedes. Kelgu puudumisel tuli liugumisagregaat konstrueerida toolipatjadest ja prügikotist. Kui uskuda iidseid eestlasi, kasvavad minu linad pikemad kui mu kahel kaaslasel. Muide kelgumäel oli rahvast paksult ja allapoole vuhisejad olid kõik usklikud inimesed, või vähemasti hüüdsid nad üsna kirglikult Jumalat appi. Pärast liugu keerasin naha vahele kaks oma lemmikrétesit ja hakkasin unistama kevadest.

Kevadeootuses lõin möödunud nädalavahetusel hääled sisse oma metallratsule ja tegin esimese argliku rattatiiru pärast pikka põdemist. Võttis ikka võhmale küll, aga hea oli ka. Ja oma spordivahendite parki suurendasin ühe korvpalli võrra, mida ma juba kaks korda loopimas olen käinud. Tudengid on ka käima aetud, kõik on nõus ühes või teises spordialas kaasa lööma. Üks matk on meil soolas juba sügisesest Zebegényi-retkest saadik.

Seni kui päike sooja andma ei hakka, oleme aga tublid ja tubased. Päikeseni!

Advertisements