reality show



Tsiteerin: Kaasaegses  multikultuurses  õhkkonnas vajavad inimesed pidevalt erinevaid tüüpi tekstitõlkeid.Meie oleme alati valmis Teile appi tulema.Meie osaühing (büroo) annab suure valiku erinevaid tõlkimisteenuseid nii tekstides, kui ka dokumentatsioonides.Kliendi soovil võimaldame ka tekstide redakteerimist,mis on pärast vajadusel ka notari poolt kinnitatud.Teksti tõlkimine ei muuda teksti sisu.

Kui Teie olete huvitatud heast ja kõrgest kvaliteetist täiesti soodsa hinnaga,parim valik-/büroo nimi/

Pöörduge tähelepanu!!! Meie töötame iga päev ning oleme alati valmis Teid aitama.

/büroo/ garanteerib oma püsiklientidele:

1. kvaliteetne tõlge ning  professionaalsed töötajad
2. helikiirusega valmiks saamine
3. optimaalne kvaliteet ning soodne hind
4. kliendile mugav maksmise viis (elektrooniliselt või käest kätte sularahas)

Meil on võimalik inglise ja eestikeele omandamine. Tsitaadi lõpp.

Ja nii edasi samas vaimus. Kirjaviis muutmata, kahjuks. Ega majanduskriisi ajal ole tühikuid raisata ja mida see potentsiaalne klient õigekirjast ikka teab, pealegi kui ta ei ole püsiklient, siis tema tõlkeid teevad mitteprofessionaalsed tõlkijad. Loodetavasti mõni neist on eestikeele juba omandanud. Tegelikult mind absoluutselt ei huvita, kas ettevõtte omanik oskab eesti keelt, aga kallis inimene, sa tahad oma teenust müüa!? orstivabriku omanik ei pea ka ise siga tapma ja viinerit kilesse keerama, aga kui vorstil on ikka s***maitse, siis ta saab ise ka aru, miks kliendid hoopis konkurendi kanafileed ostavad. Siit moraal.

Veel teevad osad bürood eriti peenelt vahet erinevatel tõlketüüpidel. Seesama asutus näiteks:

Lihtne tõlge (Sisu edastamine)

Tavaline tõlge (Sisemine rakendus)

Täpne tõlge (Amelikud paberid, kirjavahetus)

Kvaliteetne tõlge (Dokumentid või publikatsiooni jaoks)

See on küll huvitav, et peab eraldi tellima täpse või kvaliteetse tõlke. Ma oma otsatus naiivsuses arvasin, et see käib iseenesestmõistetavalt asja juurde. Mõnda nende tõlget nähes tabaks mind ilmselt hüsteeriahoog, ma naeraksin end surnuks või saaksin ulatusliku pöördumatu närvirakkude kahjustuse.

Advertisements

…või mõrd, kui soovite.

Võtta kolm kassatädi ja üks edev, kassist väiksema koeraga koerasarnase loomaga mees (loom on asetatud õlakotikesse; ja pange tähele, kuigi mul oli kiusatus selle konkreetse tüübi kohta öelda pede, ma siiski ei teinud seda, sest ei tahaks kedagi tema orientatsiooni pärast solvata; Edeva Mehe naisvaste oleks ilmselt Ajudeta Blondiin vms ja neile mõlemale meeldivad mehed). Peale ostu-müügitehingu sooritamist imetlegu ja ahhetagu tädid kooris. “Chihuahua!” lööb Edev Mees veel rohkem puhevile. Järjekord ei võta vedu, vaid tahaks ka oma tehingu kallale asuda ja sealt neetud kaubandusasutusest minema saada. Bitch, kelle nina all kõik see tore seltsielu aset leiab, haarab oma ostukäru ja kihutab sellega täistuuridel loomakest sisaldava ridiküli suunas. Vaid sekundi murdosa lahutab neid saatuslikust kokkupõrkest. Edev mees saab kohe vihjest aru, haarab oma ostud ja lubab tädidel lahkelt oma tööd jätkata. Bitch naeratab laialt:  “Bonjour, madame !”


Ei teagi kohe, kuidas seda nüüd serveerida…see suur et….hakkasin mina siin kogemata eurovisjooni vaatama.  Oktoobrilapse  ausõna, et kogemata! (Mai saa öelda skaudi ausõna, pole kunagi skaut olnud.) Jooksvad kommentaarid Mardilt ja Andruselt ning Polaarkarult. Taustaks reibas veteran-rahvakunstnik Voldemar K.  Euromuusika on sama mage nagu ikka, paar ekipaaži on Rammsteini näinud ja tegid seda kordi haledamalt ehk ilma igasuguse dramaatilisuse  ja tulevärgita järele, entide etteaste magasin vist maha ja ilmselgelt olen ma liiga kaua välismaal olnud, sest kulutasin Eesti toetuseks 50 senti, eurosenti.  Omasid ikka peab ju toetama, onju. Ma lähen häbenen nüüd teleka ees väikse veiniga.


Kui eile õhtul teatrist tulin, jalutas mulle tänaval vastu Superman. Aga see pole veel kõik! Umbes kolmveerand tundi hiljem kohmitsesin oma ukse taga võtmeid otsida ja päris elus reps silkas mööda, ma ei julgenud peaaegu hingatagi ja jõllitasin teda, suu ammuli.  Hiljem kõõlusin veel natuke oma toa aknal, et teda uuesti näha. Nägingi, ilus kohevasabaline oli.  Ei sobi vist hästi öelda, et olen nüüd kohanud rebast vabas looduses. Ma ei ela just kesklinnas, aga siiski täitsa tsiviliseeritud ja asustatud punktis. Loomad linnas, no ütle nüüd!


Kepsutan mina mööda Küütri tänavat rõõmsalt kodu poole ja kuulan irvitades Rahva Oma Kaitset, kui mind tõmbab rajalt maha neiuke. Võtan ühe klapi kõrvast, tema õhinal: “Pühapäeval on tasuta kontsert, Meie Mees tuleb uuesti kokku!” Liputab oma sõnade kinnituseks mu nina ees flaierit.

Reageerin siiralt. Neiuke järeldab taiplikult: “Te siis ei soovi seda?!”

Valus. Aga no põhim aitäh hoiatamast ja jumal tänatud, et ipod ikka kabja uuesti alla võttis.


Mida kätkeb eneses üks mõnus laupäev? Plaanis oli tegelikult natuke tõlkida, aga sättisin hoopis oma wifistatud korteris arvutilaua niimoodi, et saaks keset päikselaiku istuda, vahtisin vanu filme ja laadisin õekesele suviseid pilte üles. Seda, et Ungari peaminister tagasi astub, lugesin esmalt err-i portaalist. Ei saa salata, et mul selle üle hea meel oli. Äkki muutuvad mu tuttavad ka sellest lootusrikkamaks.

Pärastlõunal rattasin Andrássyi úti Terrori Maja juurde, et üle pika aja üks muuseumikülastus ette võtta. See maja oli 1944. aastal Ungari natsipartei, ristnoollaste ehk njilašite peakorter, nn Ustavuse Maja, 1945-1956 aga tegutses sessamas paigas kommunistlik terroriorganisatsioon, poliitiline politsei, ÁVO. Njilašid piinasid ja tapsid maja keldris sadu inimesi. Maja üle võtnud kommunistid tegid sedasama, poliitilise politsei ohvitserid muutusid hirmu sümboliks, kes muide kartsid ka üksteist. Käsu peale olid nad valmis kõhklemata tapma või piinamise käigus ülestunnistuse andnud inimesi võlla, türmi või koonduslaagrisse saatma. Kaitstud ei olnud keegi, koputajate süsteem andis kommunistlikule türanniale piiramatu võimu.

Muuseum hõlmab kogu suure maja – nelja korrust koos keskel oleva aatriumiga. Üks läbivaid elemente on inimesed, nii ohvrite kui terrori teostajate nimed, pildid, sünni- ja surmadaatumid, näiteks aatriumi ja liftišahti seinal, maja välisseinal ja keldris. Samuti on eksponeeritud dokumente kohtuprotsessidest, audio- ja videomaterjale, hulgaliselt esemelisi mälestusi. Õõvastavamaid ruume on peksmise tuba, mis on hoone ainus algupärasel kujul säilinud ruum, mille sisustus koosneb kraanist seinal ja vee (ja vere) äravoolurestist põrandal. Seinale on välja pandud mõned peksmisriistad: naelutatud kepp, tinapeaga bambusnui. Omal ajal kutsuti seda tuba spordisaaliks.

Ka aatriumis seisev tank ja deporteerimise teemalises ruumis musta kardinaga varjatud suur must auto on kõnekad mälestused. Kelle maja ees selline auto peatus, võis üsna kindel olla, et head see ei tähenda. Keldriruumid on vast kõige ängistavamad. Seal võib saada ettekujutuse vangielust, näha kartserit, paraskit, üksikkongi, polsterdatud kongi, koikut ja võllapuud, mis oli kasutuses 1985. aastani (küll mitte selle praeguses asukohas, vaid mujal). Andrássyi úti majas nimelt ametlikult hukkamisi ei toimunud.

Pärast selliseid õudusi ja mälestusi kahest terroriorganisatsioonist lihtsalt tuli tuju tõstmiseks pinksi taguda.

pinks


Eile õhtust saati Tartu kohal laiutanud udu katkestas täna pärastlõunal mu esikust kostnud hüüatus:  “Päike, kurat!”

Roheliste karupükstega põhjanaaber.

PS  Sellele, kes otsis siit “aprikoosimoosi Ungaris”, Kriszta oma on kõige parem.

Järgmine lehekülg »