See oli praegu räme sajatus. Alla keskmise tervislik seisund ja absoluutselt mittemotiveeriv semestri avalöök tekitavad tahtmise vajuda kõrini sooja termaalvette. Tervise viis ilmselt tuul Tallinna lennujaamas, motivatsiooni aga tudengid, kes ei suvatsenud läbirääkimistele ilmuda. Nõnda ei andnudki tänane päev mulle mingit selgemat ettekujutust eeloleva semestri tunniplaanist. Küll aga olin ma muidu tegus. Näiteks osalesin filosoofiateaduskonna nõukogu valimistel, võitlesin terve õppetooli koosoleku aja unega (mina võitsin!), maksin gaasi- ja elektriarveid, organiseerisin kommunikatsiooni partnerülikooliga, keetsin kohvi, jõin kohvi, käisin kuulamas loengut Ungari renessansskunsti pärleist ja muud seesugust.

Perekonnaarhiivi jaoks sain palgatõendi, mis tunnistab, et eelmisel aastal teenisin ma üle miljoni. Paraku oli valuutaks forint. Minu tulude deklareerimise puändiks eelmisel aastal oli see, et maksin Ungari riigile peale. Ei saanudki aru, kas olen mina ülemakstud või on riik nii vaene, et tuleb teist tahes või tahtmata toetada. Lisaks annetasin veel ühe protsendi oma maksudest õppetooli hüvanguks. Sellesama õppetooli, kus ma ise paberit ja tahvlivildikaid ostan. Tänavu mõtlesin ornitoloogiat toetada. See läheb mulle vähemasti natuke korda.

Nädala lugu: Lovász Irén “Aranyágom”

Advertisements