Ei, see nädalavahetus läks ka pisut käest ära. See hakkas juba kolmapäeval pihta. Ülle helistas lennujaamast, et tema hakkab nüüd siiapoole lendama. Tellisin leiba ja ploomiga šokolaadi. Sain vanakat ja šokolaadi. Nad raiped ei müü lennujaamas leiba, sest endalgi vähe. Kurat, te olete Eestis, te ei tea, mis tähendab “ei ole leiba.” Kui Ülle kohal oli, tähistasime jõuluturul kerge hõõgveiniga minu lõputöö kaitsmist ja tuiasime viimase trollini linna peal. Siis tuli neljapäev. Ma hankisin spetsiaalselt uued sokid, et uisutama minna. Juba metroos paistis asi väga kahtlane. Palju rahvast oli ja kõigil uisud näpus. Muidugi läksid kõik varosligeti uisuväljakule. Mis seal toimus, pole siiamaani selgunud, sest me ei viitsinud seal sabatada. Läksime hoppis tükkis oma uute sokkidega tanchazi, kus nahk sai kuumaks ja silm puhatud (seoses sellega kavatsen minna jaanuaris kuhugile rahvatantsu, aga see on juba teise sissekande teema). Ega seal tantsutoas üle paari tunni ei jaksa olla. Niisiis olime juba peaaegu kodus, kui mõtlesime, et lähme ikka korra Filtrist ka läbi, aga ainult korraks. Peale paari hazmesterit läksime vähe hoogu ja näitasime rahvale, kus seal majas tantsuplats on. Kui 6 hispaanlast ka lõpuks laekus, läks korralik möll lahti. Me jõudsime juba siis koju, kui Ülle lennuki peale hakkas minema. Siis oli vahepeal läti keele tund ja õhtul pikkujoulu Sonja pool, kuhu õhtu edenedes laekus umbes poole rohkem inimesi, kui kutsutud. Kui laupäev oli ka kohale tulnud ja me saime sünnipäevakingituse üle antud, võisime ontlikult koju minna laupäeva rüppe koolitööd tegema (mina) ja eksamiteks õppima (H). Ok, peale kosutavat und muidugi. Laupäeval näidati kinos Lepatriinude jõule. Jan Uuspõld tegi inglise keeles ka mõnusat soome keele aktsenti, kõigil oli lõbu laialt. Pedro ja see edev frankofiilist kärrbes ja kõik need muud tüübid, mai mäletanudki, et see nii lahe oli.
Ausõna, meil oli kindel plaan sel õhtul nohiklikult kodus istuda, aga tahtejõud oli suurem kui meie ja vedas meid miskisse liiga poppi kohta, mis seisnes selles, et seal ei olnud:
a) õhku
b) ruumi
c) eriti normaalseid inimesi

Tantsida väga ei saanud, sest millegipärast arvavad kõik sääraseid kohti väisavad meesinimesed, et kõik neidsamu kohti väisavad naisinimesed tahavad sedasama, mida nemad. Ei, naisinimesed lausa tulevadki mõnikord laupäeva õhtul välja tantsima, mitte laskma end igal suvalisel töllil käperdada. Uskumatu, eksole. Kui end veel eriti üles lüüa ja midagi seksi selga panna, kas siis visatakse sind lihtsalt õlale, et “Mina Tarzan, sina Jane” ja džunglisse minek? Ainsad, kes ilase pilguga ei jõllitanud, olid meie hispaanlased, kes asjale pihta said.

Pühapäev sisaldas loodusmuuseumi ja õhtusööki Santeriga. Loodusfoto näitus oli impressive, suudlustootav konn, aurora borealis ja enampakkumised teemal, mis keelt me räägime. Kas ainult mulle tundub, et aurora borealis kõlab nagu puukborrelioos või midagi muud sama võigast? Paljukiidetud mammut oli isegi eemalt vaadates suhteliselt võlts. Ma saan aru, et neil pole topist kuskilt võtta, aga kamoon guys. Kõige shefim asi rippus kohe sissepääsu kohal hallis. Vaalaskelett. Sellest edasi midagi oluliselt ägedamat enam ei tulnudki, aga õnneks ma seda algul ei teadnud, muidu ma poleks viitsinud ülemisele korrusele välja minna. Väkk, mingid rotitopised olid seal. Ok, Põhja-Ameerika loomad ja klaasi taga putukad olid ikka ka lahedad. A muidu veits väsinud nägi kogu kollektsioon välja ja suurem osa interaktiivseid eksponaate ei töötanud. Teinekord peab ilma ootusteta minema, siis saab vaimustuda.

Näete, ei ole siin midagi kogu aeg vanakas ja vanakas, kool ja kultuur on ka ikka. Aga mulle hakkab vahepeal tunduma, et pubekaiga vist läks liiga rahulikult mööda ja nüüd lööb pisut välja. A kas see nüüd kestab sellevõrra kauem jälle või?

Advertisements