Nii mõnigi asi on vahepeal muutunud. Uuest aastast on saanud juba peaaegu vana ning mina olen jälle tagasi Bp-s. Kuid muidugi mitte vahejuhtumiteta. Seekord algasid mu seiklused juba Tartus, kui helistati ning teatati, et uups, sorri, laev Helsinkisse ei välju, mine teisega. Ok. Tehtud. Siis unustasin läpaka juhtme Tartusse ning ainus võimalus see tagasi saada – paar õnnetut tundi enne laeva väljumist. Siis mingi ärritav tädi laevas, kes õpetas kuidas ikka Soome tööturul asju peab ajama. Siis öö Soomes, magamata ja väsinud. Hommikul kiire telefonikõne takso saamiseks. Tunnistan, kell 5 ei ole ma veel võimeline soome keeles asju ajama. Muidu ajasin küll. Näete jah, kui tubli ikka olen :P Lennujaamas avastati, et oih, lennukil on tehniline rike. Lisaks muidugi tunnike sabatamist, et check-in teha. Et siis avastada, et kuulge, meil ei ole teie piletit andmebaasis. Kena lugu. Järgmine peatuspunkt München: tädi leti taga teatas, et sorri, me andsime su pileti ühele emmele, sina nüüd istu mujale. Mis siis ikka, arusaadav, et ema ja laps peaks koos reisima. Aga ega see veel lõpp polnud. Siis tuli ka lendu terve tunni edasi lükata, kuna lennikul jälle tehniline rike. Aitaks ehk? Peaaegu.  Kas ma ikka mainisin, et onu kõrvaltistmelt kallas oma kohvi mulle sülle? Või et külmkappi avades leidsin eest ilusa hallituse? A. oli külmkappi sulama jättes ukse kinni pannud. Ning mõni armas prussakas kaotas mulle oma südame. Täna ilmus mu ukse taha mutike, kes teatas: hey, lady, you’re out. Hakka aga pakkima. Me teeme teie toast klassiruumi. Hea ajastus. Enne vaheaega ju sellistele asjadele ei mõelda, ega. Nüüd ootan huviga, mis veel juhtub.

Advertisements