Šokeeriv, tummakstegev, valus. Viimased päevad on möödunud kurbuseseguselt, pisar tõuseb silma ja uni saabub alles hetk enne valguse saabumist.

Me ei rääkinudki viimastel aastatel enam eriti sageli, vaid harva ja juhuslikult kohtusime, aga ikka oli samamoodi nagu me käiks alles koos koolis. Su huumor ja olemus oli ikka seesama, läbinisti sinulik. Me sinuga olime vist klassi aktiivsemad, kui midagi oli vaja ära teha, siis sa olid käpp, nii ideede kui tegudega. Päris mitu klassiõhtut läheb meie arvele, seinaleht ka. Mõtlesime ise etluskava moodi näidendi välja, I. oli veel Jüri Toomepuu ja me panime talle ujumismütsi pähe, et ta kiilakam välja näeks. Ükskord me olime sisse võetud ühest moosisest poistebändist. Ja me mõtlesime alati välja mingi viisi, kuidas meelitada vene keele õpetaja meile moraali lugema, et ei jääks aega koduseid töid kontrollida. Ja ma olin alati su peale kade, sest sul oli nii noor ema. Sa olid Sina. Alati. Asendamatult.

Just nüüd olen ma siin ega saa tulla Sinuga hüvasti jätma. Aga mõtted on seal. Hüvasti, armas Aire!

PS Kui siia satub mõni sopalehe ajakirjanik, siis paluks seda teksti mitte reprodutseerida, ei minu nõusolekul ega nõusolekuta.

Advertisements