3. jaan. 2007



Nii mõnigi asi on vahepeal muutunud. Uuest aastast on saanud juba peaaegu vana ning mina olen jälle tagasi Bp-s. Kuid muidugi mitte vahejuhtumiteta. Seekord algasid mu seiklused juba Tartus, kui helistati ning teatati, et uups, sorri, laev Helsinkisse ei välju, mine teisega. Ok. Tehtud. Siis unustasin läpaka juhtme Tartusse ning ainus võimalus see tagasi saada – paar õnnetut tundi enne laeva väljumist. Siis mingi ärritav tädi laevas, kes õpetas kuidas ikka Soome tööturul asju peab ajama. Siis öö Soomes, magamata ja väsinud. Hommikul kiire telefonikõne takso saamiseks. Tunnistan, kell 5 ei ole ma veel võimeline soome keeles asju ajama. Muidu ajasin küll. Näete jah, kui tubli ikka olen :P Lennujaamas avastati, et oih, lennukil on tehniline rike. Lisaks muidugi tunnike sabatamist, et check-in teha. Et siis avastada, et kuulge, meil ei ole teie piletit andmebaasis. Kena lugu. Järgmine peatuspunkt München: tädi leti taga teatas, et sorri, me andsime su pileti ühele emmele, sina nüüd istu mujale. Mis siis ikka, arusaadav, et ema ja laps peaks koos reisima. Aga ega see veel lõpp polnud. Siis tuli ka lendu terve tunni edasi lükata, kuna lennikul jälle tehniline rike. Aitaks ehk? Peaaegu.  Kas ma ikka mainisin, et onu kõrvaltistmelt kallas oma kohvi mulle sülle? Või et külmkappi avades leidsin eest ilusa hallituse? A. oli külmkappi sulama jättes ukse kinni pannud. Ning mõni armas prussakas kaotas mulle oma südame. Täna ilmus mu ukse taha mutike, kes teatas: hey, lady, you’re out. Hakka aga pakkima. Me teeme teie toast klassiruumi. Hea ajastus. Enne vaheaega ju sellistele asjadele ei mõelda, ega. Nüüd ootan huviga, mis veel juhtub.

Advertisements

Nii väitis Tarvo Sõmer Rakveres. Ehk teisisõnu: ma käisin nautimas vana head eesti teatrit tuttavate heade näitlejatega. Tekkis võrdlusmoment madjarite omaga ja peab tunnistama, et kodumaine on ikka parem. Võimalik, et olen harjumuste ohver. Tükil seekord nimeks Casanova. Kui varem mainisin, et marjarite maal haarati ka veidi publikut etendusse, siis au Rakvere teatrile, kes kaasas etendusse kõik saalis istujad. Ning peab lisama, et rahvas tegi nõutut puha rõõmu ja lustiga. See tähendab siis, et mina ja mu pisike õeraas tantsisime ja manasime näole lollaka irve (me ei olnud siiski üksi ;)), ülejäänud osa publikust kas sülitas ja viibutas rusikat, otsis peategelast või ratsutas kujuteldava hobusega. Ning et asi veelgi toredam oleks, monteeriti see kõik kokku üheks vahvaks filmiks, mille esilinastusel me etenduse käigus olime. Sekka pokaal šampust ja laiad keebid. Aga hoiatuseks rakverlastele: ma nägin, mis te tegite, seega olge paid :P Alus väljapressimiseks on olemas.
Ei saa jätta ütlemata, et jõulud olid toimekas aeg. Üks külaline läks, teine tuli. Leeloga kirusime lennufirmasid ja käisime Vikil külas. Siis pisike kiire kohtumine Mihkli ja Pillega, tormijooks rongile, Kairiti rahustamine, maleva jõulupidu jutukate noortega :P Piparkookide küpsetamine segatud hõõgveini, mandatriinude ja mürgeldava kassipojaga (kes muide hetkel proovib hammastega läpaka küpsusastet), kõik ühte tooni. Selline ongi üks õige eesti jõul. Muidugi kohustusliku seaprae ja hapukapsaga.