Ega igav ei ole olnud küll. Korra sai Tartust läbi astutud, kiire deit kõigi oluliste inimestega, sama vana jama Seiluga. Kiire tripp Tallinna ja Stroomi randa, seiklused öises linnas (loe teistest blogidest), mitte nii põnev trett Eesti kluppi, küll aga mõnus hommik Kristiinaga. Öelge veel, et Bp ei liida inimesi :) Tallinnast Otiga Eestimaad avastama, ehk siis tegelikult Ülgaste koopad ja Jägala juga. Seejärel väike Johni sünna, mis tipnes indiaanisauna ja öise jõega. Ning koogile kirsiks minu kallis Marilin, kes oli küll viimane inimene, keda ma seal oodata oskasin. Hea oli pikutada magamiskotis tähistaeva all ja püüda langevaid tähti ja rääkida. Ma jään sind igatsema.. Või oli kirsiks hoopis see, et külmkapp lendas ümber ja mulle lubati osava teesklemise eest medal anda? John, tuleta seda soniga poisile meelde. Ja siis muidugi Dagö, mis ei vaja kommentaare. Aga et kotte ei peaks veel lahti pakkima, tuli käia ÕMi kokkutulekul Pilistveres. Vägagi vonks üritus, peaaegu. Vähemalt viinapudeleid meie seekord ei leidnud. Aga ega ei saagi leida, kui metsas joomas käiakse. Ilm oli kuum ja päikesekiisule meele järgi. Muud üritused ka. On ju ikka hea tunne küll, kui vaatad tähistaevast, kuulad Chalice´i laulmas Minu inimesi ja taevast valgustab ilutulestik. Ja kui viimasel päeval öeldakse, et suvi ongi läbi, hakkad mõtlema, et nii ongi. Suvi on kohekohe läbi. Aitäh, kallid sõbrad ja noored, et veetsite selle suve minuga. Teie olete minu Selle Suve Mälestus. Ma hakkan kohekohe kohvrit pakkima, lennukipiletid juba taskus.

Ning Timo ongi piisavalt hull inimene, et tulla Eestisse, võtta sõbralt jalgratas ning vändata mulle öösel külla. Uskumatu, aga parim.

Advertisements