Sest ega reisil rahvatantsufestivalile, festivalil ja teel tagasi pole kellelgi aega ega tahtmist magada. Festar toimus Egeris. Tartu ülikooli rahvakunstiansambli esindus (sega- ja naisrühm) sattus sinna minu mahitusel. Viimasel hetkel otsustasin rühmaga ise ka ühineda, et Ungaris turistida või nii. Vale vastus. Tegelikult kujunes reis töiseks. Viga võis mu arvestustesse sisse tulla juba siis, kui ma läksin enne minekut Tartusse vaatama, kuidas nad trenni teevad. Vaatamisest sai osalemine. Oli vaja tantsida ja laulda. Sellest viimasest sain trauma.

Algas kõik ilusti, saime oma rühmale Attila-nimelise saatja, kes oli mu esimene sellenimeline tuttav. Osutus üpris talutavaks tüübiks, kuigi ta kasutas järjekindlalt ära seda, et keegi seltskonnas ungari keelt tönkab, ega suvatsenud väga inglise keeles kommunikeeruda.

Saabusime Egerisse Püha Istvani päeva öösel, kui ilutulestik oli kuuldavasti juba lõppenud, ja seadsime end sisse Püha Hedvigi kolleegiumis, mille kodukorras oli kirjas muuhulgas ka see, et hoonesse ei tohi viia alkoholi ja kui keegi rühmast tabatakse vägijookide tarbimiselt, rakendatakse sanktsioonina kogu kollektiivi diskvalifitseerimist. Sestap tuli juua vabas õhus, mis oli meile isegi rohkem meelt mööda, kuigi oma veinivaate hoiustati ikkagi selle maja katuse all.

Üldiselt jäi mulle mulje, et rühm tundis end hästi ja kogu vastutus veeres mingil hetkel minule. Rabasin ka, lootuses, et neile Ungarist ikka hää emotsioon hinge jääks. Parimad hetked olid need, kui õhtuhämaruses sai jälle hingata, juttu ajada ja kohalikega tantsida. Esinemised läksid ka kenasti, sest jooksvalt saime õnneks kokkuleppele, milliseid tantse ja missuguses järjekorras esitada. Üles astuda tuli korduvalt, sest eestlasi kui vana töörahvast kasutati korduvalt, samas kui igal piduõhtul kõnedes väljahõigatud Läti rühma meil näha ei õnnestunudki. Viimasel õhtul uurisin Attila käest, kas see rühm eksisteeris või oli tegemist fantoomrühmaga. Selgus, et neid oli rahvale näidatud siis kui eestlased maale kultuuri viima küüditati. Ka maal oli tore. Viisakusevahtused kohaliku linnapeaga ja túros rétes olid selle väljasõidu naelad. Esimene oli päris kena ja teine väga maitsev. Pärast viidi meid ka veinikeldrisse, mille maniakaalne perenaine tahtis kõigile veini kõrisse soristada ja rakendas mind enesestmõistetavalt tõlgina. Selle tasuks kinkis ta mulle küll veini, mis on mõneti kergendav asjaolu. Veini läks meil järgmisel õhtul vaja, et näha inimeste tõelist loomust. See oli nii kole kui naljakas. Kolenaljakas. In vino veritas.

lk.jpg

Ja loomulikult ei puudunud ka traditsioonilised asjad, nagu Egeri kindluse külastamine, minareti tippu ronimine ja öine hulkumine. Miskolc-Tapolcas käisime ka. Bussijuhti rõõmustas eriti tagasitulek läbi Bükki. Sai rallida, nii et paha hakkas. Mõnel reisijal ka.

Selgus, et bulgaaria tantsijad on väsimatud, et india mehed on koledad ja tiirased, et sitsiilia ei üllata millegagi ja et eestlased peavad kõige täpsemini kinni etteantud ajapiiridest.

Pärast kolme väga kuuma ja tantsulist päeva Egeris läksime edasi Budapesti, kus saime super suurepärase linnaekskursiooni minu Õpetajalt, kes vaatamata vähem kui 24-tunnisele etteteatamisele oli nõus mind aitama. Hea on tunda, et ma kellelegi korda lähen. Pärast kohustuslikku lossimäe ja Gellerti mäe külastust viisin tantsijad hostelisse. See oli väga seikluslik teekond. Küsige teinekord suuliselt, seda kirja panna ei ole mul tuju. Aga pärast seda, kui ka bürokraatiamasin oli oma töö teinud, võtsin oma 40-kilogrammise kohvri, istusin bussi number 7 ja läksin kahe öömajalisega koju. Õnneks oli üks neist poiss, kes vastutulelikult mu raamatud kolmandale tiris. Siis sõime linnas pannkooki ja tegin neile eratuuri ka veel. Õhtuks imbusid kõik minu juurde korterisse, kust ma nad veinisele jalutuskäigule tüürisin, haarates tee peal veel oma lemmikkiirtoitu. Mõnus oli. Lõpetasime Gellerti hotelli ees purskkaevu juures. Muide, seal pole enam Eesti lippu maja ees.

Järgmisel hommikul ootas mind ees veel paar lahendamist vajavat probleemi. Pärast seda, kui buss oli lõpuks linnast välja saanud, vajusin tagapingil väljateenitud unne, aeg-ajalt passi näitamiseks ning kellaaja ja koha järele pärides ärgates. Teeksin seda kõike ilmselt uuesti. Elu on seiklus.

Advertisements