Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil oli eesti nädal, mille sabaotsast ma enam osa ei võtnud, sest olin kuri. Pärast Ungari rahvuspüha aga saabus mulle öömajaline Eestist, keda ma nädal otsa mööda linna ringi vedasin, alustades mu enda linnaosa vaatamisväärsustest, nagu Pál-tänava poisid ja rahvusmuuseum, ja lõpetades pealinna kõrgeima punktiga, kus parasjagu puhus selline tuul, et klammerdusime kõvasti piirdesse ja hoidsime hinge kinni. Käisime ka kuulamas Johannese passiooni, vaatamas Erdély vabaõhufotonäitust, külastasime lihavõttenäitust ja mängu põllumajandusmuuseumis, maailma rahvaste pillide näitust etnograafiamuuseumis, jalutasime Kindlusemäel ja Linnapargis, värvisime vahaga mune jne. Ma olin lõpuks täitsa võhmal. Aga ma sain omale tutika pastlapaari ja eesti leiba.

Pärast külalise Népligetisse eskortimist ostsin omale Lovász Iréni kontserdi pileti ja paigutasin korteris ja hinges asju ümber. Kas või näilise tasakaalu saavutamiseks oli vaja teha muutus. Järgmisel hommikul läksin maale, kus mind ootas kolm päeva ungari külalislahkust ja ohjeldamatu sööming. Sain veel vahatamises kätt harjutada, lapsega mängida (loe: lapse valvsa pilgu all tema värviraamatut värvida, nii et ranne tuikas) ja üle pika aja korralikult magada. Pärast hommikust lumesadu õues jalutades leidsime lepatriinu. Kolmanda päeva õhtul koju jõudes oli tunne ootamatult hea – enam ei pidanud sööma. Aga kui nälg lõpuks peale tuli, sai kapist võtta maalt kaasa pakitud head-paremat.

Järgmisel õhtul oli kavas juba harjumuspäraseks saanud loeng Ungari renessansist, seekord teemaks kuningas Mátyási kirjavahetus. Sellega oli lühike koolivaheaeg läbi. Kevadsemestri teine pool algas kohe hoogsalt külalisõppejõuga, kellele tänukinki ostes ma neljapäeva öösel Ungari rahvusteatri ette õlut jooma ja jäätist sööma sattusin. Mulle see koht küll meeldib, öeldagu mis tahes. Ainult vähe tuulevaiksem võinuks olla. Ilmselt sai mu tõbi sealt oma hakatuse.

Nädalavahetusel käisin kuningas Mátyási kroonimise 550. aastapäeva puhul renessansi panoptikumis, mis sel puhul oli soodushinnaga, ja tarbekunstimuuseumi majoolikanäitusel, mis on üks neljast suurest renessansinäitusest. Pühapäeval aga väntasin 17. linnaossa vaatama Johannes Paulus II värskelt pühitsetud kuju ja pärast seda Csömörisse, mis on väike küla Budapesti külje all. See oli mul juba tükk aega kinnisidee ja lõpuks jõudsin ka eesmärgini. Päris pikk sõit oli. Õhtul sain õhetusest aru, et ka päike oli kenasti peale hakanud.

Selle nädala tähtsündmus oli ühe armsa professori 80. sünnipäev. Selleks ajaks olin aga kahjuks juba üsna läbi omadega. Kardetavasti tuleb mul esimesel võimalusel lähemalt kokku puutuda Ungari tervishoiusüsteemiga, kui väga ma seda ka ei tahaks. Ja kõigi mu maksimalistlike plaanide kiuste pidin kogu nädalavahetuse toas passima, toitudes meest, Coldrexist ja teest, vaheldumisi suigutelles, kõrva valutades ja Szabó Magda vanasse kaevu piiludes.

Advertisements