Kui ma neljapäeval juhendajatele ja kõigile asjaosalistele teatasin, et ega ikka tegelikult ei taha küll mingi atesteerimise pärast lihtsalt niisama Tartusse sõita, siis ei olnud mul veel õrna aimugi, et ma lõpuks neljakümne viieks minutiks selle kuramuse bürokraatia pärast sinna ikkagi lähen. Nii et reede hommikul tuli pärast kanget kohvi jalad selga võtta ja enam kui kaks tundi Kilingi-Nõmmest Tartusse kolistada. Need eestimaised bussisõidud teevad must inimvihkaja. Ja üleüldse ei ole mõnus haigena ringi traavida. Aga tänu kaamele näolapile ja muidu igatepidi loppis olekule lasti mind varem ette. Mul polnud muidugi kahvatulillat aurugi sest, mida üks atesteerimiskoosolek endast kujutab. Selgus, et lugupeetavatel doktorantidel tuleb seal ette kanda enam-vähem vabas vormis kõik seesama, mis paberil juba esitatud oli. Pärast oma paariminutilist kähedakurgulist kraaksumist tulin sama targalt tulema. Võite arvata, kas ma olin kuradi vihane. Õige jah, tänati ikka ka. Tööd olevat tehtud ülearugi.

Lohutuseks täiesti mõttetu sõidu eest sebisin omale Viljandist kui meie maakonna metropolist rebivad käimad, mis ma kohe õhtusel kontserdil sisse ka õnnistasin. Praktiliselt meie õue peal peetavale muusikafestivalile oli peale omade tulnud külalisi ka Ungarist, kes avasid piletitega Kunstide Paleesse 15. oktoobriks mu sügisese kultuuriralli. Aitäh, isegi kui see on soola riputamine. (Löö-löö, peaasi, et pension tõuseb, ütleks mu väikevend.)

Peab ka ütlema, et Mägi ja Ultima Thule olid laivis palju etemad kui plaadimasinast. Sain rokkida küll. Klounid olid ka omast käest, nii et mõnus muusika ja naeruteraapia hoidsid lakkamatus vihmas meeleolu kõrgel. Tegelikult lõppes vihm juba kümme minutit enne kontserdi lõppu. Esimeste hulgas, kes oma halle lokke kapuutsi alla varjates linnamäelt alla kappas, oli maestro Tõnis ise. Ega me ka palju maha ei jäänud, meespere dikteeris tempo. Parklas leidis kinnituse vana rahvatarkus: sai ju räägitud, et ostke BMW!

Advertisements