Ma aga boikoteerin osavalt kodust kreisit, möllides end külla Tartusse ja Viljandisse, ujudes õndsas õnnetundes, sest juba kuu aja pärast saan oma päriskoju tagasi. Järgmine suurem suveüritus ootab mind (või meid, eksju, L., Sul on pilet olemas?) juba kümne päeva pärast. Vahele mahub ehk veel paar sõpra ja olengut. Tartus oodatakse mind endiselt tagasi, aga sealsed sõbrad suudavad rõõmustada ka selle üle, et ma Ungaris õnnelik olen. Ühtlasi saan õpetusi häädelt inimesilt, kel ma end õpetada lasen. Tänu neile leian ehk veel ühe uue raja ka omale. Algus on tehtud. Ka minu esimeseks Ungari suveks on plaane juba mitmeid. See aitab eemaloleku valu leevendada. Ma olen andnud lubaduse Eestis viibimise aega nautida. Teen kõik endast sõltuva. Natuke nagu toimib.

Advertisements