Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ühel juulikuisel päeval kohtusin ülikoolis koopiamasina juures ühe kolleegiga, kes küsis, kas mul poleks tahtmist tema ja ühe seltskonnaga rattamatkale minna. Aga loomulikult on, vastasin hetkegi mõtlemata. Ja nii ta läks. Pärast Debreceni hakkasin valmistuma rattamatkaks. Koordinaatideks öeldi mulle Väike-Balaton, nii et sain oma raamatute toel natuke eelluuret ka teha. Esmaspäeva varahommikul tarisin oma varustuse kolmandalt korruselt alla ja murdsin rattaga Erzsébeti silla juurde, kus kohtusin kolme reisikaaslasega, et ühiselt Lõunavaksalisse minna. Üheteistkümne ratta rongi peale pakkimine läks kähku, rongisõit ise võttis meeletu aja, aga nii kui puude vahelt Balaton välkuma hakkas, loovutati mulle kui uuele matkalisele parim iste- ja vaatekoht akna all.

Kui me siis lõpuks Balatonberényisse jõudsime, oli esimene käik järveranda, kus kõik see mees vette ronis. Pärast umbes kilomeetrist matka järve keskpaiga poole ulatus vesi umbes nabani, nii et hästi üritades sai isegi natuke ujuda. See oli minu esimene kohtumine Balatoni veega, sest Füredis ei õnnetunud mul kummalgi korral vett puutuda. Balatoni lõunakaldalt avaneb väga kaunis vaade vastaskalda mäestikule, nii et lõunat saime nautida silmadega Badacsonyi panoraami süües.

Järgmiseks kontrollpunktiks oli Balatonszentgyörgy, kus meiega ühines veel üks matkaline. Seltskonna sõidutempo oli muidugi erinev. Kolm-neli poisterahvast kihutas ees minema, ülejäänud katsusid oma võimetele vastavalt neile järgneda. Ma jõlkusin kuskil esimese poole sees tavaliselt. Suurematel teedel võitlesin surmahirmuga ja lasin käiku oma vandesõnade arsenali, kui mõni roolija eriti hoolimatult pedaalile vajutas või eriti lähedalt mööda tuiskas.

Balatonszentgyörgyist tegime väikse haagi Vörsi, kus me kohalikus koduloomuuseumis kõik soodustust saime, kuna meil oma tudengite, pensionäride, pedagoogide ja täiskasvanute lugemisega nii palju aega läks. Vörsis selgus minu rõõmuks, et seltskonnas on teisigi kohvisõltlasi, nii et esimene kohvipaus oli sealsamas mänguplatsil. Küla ise oli üsna väljasurnud moega, mis võis olla tingitud kuradima palavast ilmast.

See ungarlaste seltskond, kus mind nii lahkesti vastu võeti, on ühiseid rattaretki teinud juba enam kui kolm aastakümmet ja üheks toredaks traditsiooniks on piimajoomine. Külm piim läheb kuuma ilmaga hästi kaubaks, nii et iga päev oli meil mõnes külas ka piima- ja kakaopeatus.

Esimese päeva kilometraažiks kujunes umbes 35 kilomeetrit. Õhtu saabudes lõime laagri üles Balaton-felvidéki rahvuspargi piiril kellegi maisipõllu servas. Telke püstitades piilusime poole silmaga üha tumenevat taevast. Pärast õhtusööki ei olnudki enam pikka pidu, tugevnev vihmasabin ja tuuleiilid ajasid meid varakult telkidesse varju, et seal piiskade kobinat kuulates välguvalgusel üsna unetu öö mööda saata.

Hommikul oli esimeseks peatuseks Väike-Balatoni linnuparadiis, kus parasjagu suure mürinaga heina niideti, nii et suurem osa linde ootas ilmselt kusagil roostikus rahulikumaid aegu. Aga mõnda liiki õnnestus ikka näha ka. Sealt edasi läksime pühvlireservaati, kus peale pühvlite on hulganisti ungari halle veiseid. Saab nii vaadata kui patsutada. Meie reservaadis jalutamise ajal tasapisi tibutama hakanud vihm saatis meid kogu tee Kápolnapusztast läbi mustlasküla Zalakomári kuni järgmise peatuspaigani Zalakarosis, kus me end sooja lõunasöögi ja veel soojema termaalveega poputasime. Pärast spaakülastust arvas ka päike heaks jälle kõrvetama hakata, nii et esimene tõsisemate tõusude ja õnneks ka langustega teelõik Zalaszabari kaudu Kilimáni võttis päris võhmale. Kui kogu seltskond lõpuks pärale jõudis, varustasime end külaelanike lahkel loal hulga veega ja otsisime telkimisplatsi, milleks seekord sai kõrrepõld Felsőrajki servas. Üks minu uutest tuttavatest on üsna varajase ärkamisega ja võitis mu poolehoiu muuhulgas ka sellega, et ta meile telgis hommikukohvi serveeris.

Kolmas päev oli ehk füüsiliselt raskeim, sest meie teel Hahótist Ferenc Deáki sünnipaika Söjtöris seisis mägi, millest viis üle kaljusse raiutud kiviklibu ja liivaga kaetud tee, nii et maastikuratas kulus täitsa marjaks ära. Nagu ka head pidurid, käiguvahetus ja julgus. Üle me sest igal juhul saime ja Deáki sünnikodu vaatasime põhjalike seletuste saatel ka üle. Kuna Söjtöris oli parasjagu siesta, tuli lõunastamiseks ja kohvitamiseks vändata edasi Baki.

Kolmandasse päeva mahtus ka Zalaegerszegi vabaõhumuuseum, kus leidub eraldi ka veel üsna puudulik soome-ugri rahvaid tutvustav ala. Eestlaseid tutvustav materjal on igal juhul veel esindamata. Pärast linnast välja murdmist tegime värskendava ujumispeatuse, mistõttu me telkimisega pisut hilja peale jäime ja üsna suure maantee lähedal ankrusse heitsime, nii et sellel ööl sai kuulata mööduvaid ronge, ritsikate röökimist ja hommikupoole kellegi romantikaotsija autost kostvat diskotümpsu.

Aga hommikukohv kompenseeris mõneti kasina ööune ja pärast tagasihoidlikku einet rühkisime suurel teel suure hirmuga edasi, et teha kellakümneeine peatus Zalaistvándis ja pärast kogu päeva Zalaszentgróti spaas lebotada, sest päike kuumas üsna armutult. Meie seltskonna enamus eelistas üksmeelselt ujumist ravivees ligunemisele, nii et tiirutasime pigem kaetud ujulas niipalju, kui keegi jaksas, mängisime puie varjus lesides ungarikeelset sõnamängu, mugisime tulikuuma lángosit, rüüpasime külma õlut ja tundsime end muidu hästi. Viimaseks ööbimiseks leidsime ideaalse künkanõlva Kisgörbő lähedal, kust avanes kolmes suunas superilus vaade ümbritsevale maastikule.

Viies matkapäev andis ennast tunda tõrkuvates jalgades ja tulitavas turjas, aga pärast paaritunnist pedaalitallamist olime järjekordses termaalveepalees Hévízis, kus ma tigutempos ujudes vesiroose täis järvele tiiru peale tegin ja pärast kohvisutsakat oma uute tuttavatega sõnamängu mängisin. Viimaseks ma ei jäänud, aga jube raske on ainult vokaalidest koosnevaid sõnu kokku panna.

Pärast roiutavat lebasklemist võtsime kokku oma jõuraasukesed ja maabusime täpselt enne sadu Keszthely raudteejaama, kus ainsaks pingutuseks oli end vagunisse pakkida. Võite isegi arvata, et tagasi Pestis magasin õiglase und.

Advertisements