Jaanipäev oli tegelt äge. Eelmisel õhtul läksime veel mõtsa puie järele, seal sai hullult nalja nagu ikka. Ma korjasin hoolega käbe, et oleks hiljem lihtne kogu kupatusele tuli otsa panna. Jaanilaupäev eriti lootusrikkalt ei alanud, üks vihmavaling järgnes teisele, sestap keerasime vennaga pudeleilt korke pealt ja arutasime maailma asju. Parajasse konditsiooni jõudnud, kupatasin seltskonna krohvima, ise aga üritasin saunalaval pisut kainemasse seisundisse jõuda. Ei väga õnnestunud. Ja kui ma siis väikse uinaku tarvis end pikku viskama valmistusin, segas mind sõber Ungarist, kel oli vaja kiireloomulist tõlkeabi. Kõik mu veenmisoskused vedasid mind alt, sest L. ei allunud moosimisele netitusele viidates, nõnda olin sunnitud arvuti taga kaineks saama. Peaaegu õnnestus.

Õhtuks tuli päike ka välja ja meil tekkis võimalus toidukraam lõkke juurde tarida ja lapsed veekindlaisse rõivisse rüütada. Lõkkesüütamise ajal ei viitsinud enam keegi käbe toast ära tuua ja süütajad ei läbenud käbe ootama ka jääda. Ilm oli ideaalne. Igatahes. Ainult terake jahe oli. Õnneks pakkus tuli sellele leevendust. Tädindusega tegelemine väsitas mu öösel kolmeks nii ära, et ma koos hoitavaga unehõlma vajusin. Küll aga sai nalja järgmisel hommikul kõikvõimalikke kudenud nägusid vaadates. Sain ma ju üleolevalt muiata, sest minu tervis oli peaaegu korras, kui kerge külmetus välja arvata. Muie kadus alles siis, kui ma oma kirju lugedes avastasin, et üks teine sõber Ungarist oli minu nimel vastu võtnud väikese kiireloomulise tõlketöö, mis tähendas lihtsalt poolt päeva ränka tööd, samal ajal kui teised pead parandasid.

Jaan läks sujuvalt üle väikevenna täiskasvamiseks ja konverentsiks Tartus. Sealt tagasi tulnud, sain ka õetütre sünnipäevatorti. Veel on vaja käia kahel kohvil ja mõnel kohtumisel, ehkki väga ei viitsi. Varsti võib hakata kohvrit pakkima.

Advertisements