Nädalavahetuse programm algas täiesti ootamatult juba reede õhtul, kui ma olin töölt koju jõudnud ja kavatsesin õhtu otsa mitte sõrmegi liigutada. Aga võta no näpust (oma vaba valiku järgi). Sattusin hoopis Ludwigi muuseumi vaatama Dario Argento õudusfilmi Suspiria aastast 1977. Minu jaoks oli tegu üllatavalt nauditava teosega, hoolimata sest, et ma end selle žanri inimeseks teps mitte ei pea. Õudust oli filmis tänapäevase maitse kohta ehk vähe, aga see-eest oli huvitavaid võtteid, värve ja kaameranurki. Muusika sobis nagu rusikas silmaauku. Tekkis isu teine ja kolmaski osa ära vaadata. Pärast filmi tuiasime veel rahvusteatri juures ringi, jalutasime koera ja lonkisime kesklinna.

Laupäeval käisin staadionil. Mitte jooksmas ega hüppamas, vaid üleriigilisel tantsutubade kokkusaamisel, kus hammas läks verele küll. Ükskord saabub kindlasti päev, mil mul on aega ja energiat õhtul kuskile ungari tantsu õppima minna. Õhtul külmetasin Bakáts téri kirikus, kus luulepäeva puhul ja Europoetica festivali raames esines Kaláka. Hirmus hea kontsert oli, isegi kui see nende puhul midagi erakordset pole. Külaliseks oli vana hea Kányádi Sándor. Mul võib ju olla Kaláka plaatide täielik kogu, aga kontsert on ikka kordi etem ja ehedam.

Kuigi õhtu venis pikaks ja hommikul oli hirmus raske tõusta, on lubadus lubadus ja ma vedasin end pärast kukke, aga pisut enne koitu Moszkva väljakule. Sealt läksime väikse seltskonnaga mäkke ja trampisime pool päeva metsas ringi. Mina peamiselt floorat fotografeerides ja ungarlasist kaugele ette traavides või maha jäädes, sõltuvalt erinevate objektide huvitavusastmest. Kerge värskeõhumürgitusega koju jõudnud, asutasin end vaikselt järgmisele kultuuriüritusele, sest üle pika aja esines Sebestyén Márta jälle Budapestis ja seda ma lihtsalt ei saanud vahele jätta. Mu usinus tasus end kuhjaga ära, sest kontsert oli täiesti meeliülendav ja ka kirik kaugel 15. linnajao sügavustes oli rahustavalt kodune.

Olen oma nädalavahetusega ülimalt rahul, isegi kui tööd on kõik tegemata.

Advertisements