Ebafrivoolsuse etalon

Oma unetuid öid sisustame aruteludega erinevatel teemadel. Eilne teema: masendav partei.

Alustuseks meenus seik noorsootöö konverentsi järelürituselt mõned aastad tagasi Tallinnas. Tollane haridusminister Mailis R. pidas noorsootöötajatele sütitava kõne, tänas neid nähtud vaeva ja tehtud töö eest. Tema lõpusõnad tollel õhtul kõlasid: Kallid noorsootöötajad, head joomist! Tõesti, õiged sõnad, mida soovida noortega tegelejatele, nende vaba aega sisustavatele inimestele. Neile, kes viitsivad, ja enamgi veel, tahavad laste ja noortega tegeleda, tunda energiat ja kogeda laste andekust-leidlikkust.

Jõudsime järeldusele, et Edgar S. ja masendav partei on sünonüümid. Mis saaks aga siis, kui Edgarit enam ei oleks? Kui Edgar satuks autoõnnetusse, siis meie kujutluses saaks temast Mr. Burns (tagasivaade ja meenutus filmidele Terminaator ja Simpsonid). Mr. Burns on kuivetu ihnur ja õelus, kes teeks võimalikult palju halba võimalikult paljudele. Ja ise hõõruks parastavalt käsi ja irvitaks. Siin tuleb mängu Vilja S., kes juhuslikult ja täiesti kogemata astuks Mr. Burnsile peale. Või magaks ta laiaks.

Edgar S.-il on sõber, olgu ta nimeks siin Villu R. Kaks suurt sõpra kallistavad üksteist. Väikesed pontsakad harali sõrmed sirutuvad üksteise suunas, käed haaravad sõbra embusesse ning sõrmed teevad pats-pats sõbra seljale. Taustal mängib ühe riigi hümn. Meil on nende pärast hea meel.

PS Käeoleva mõttelennu kujunemisel ega selle jäädvustamisel ei saanud vigastada ühegi partei liikmed ega loomad. Kahjuks võib esineda kokkulangevusi reaalsete tegelastega.

Kõigepealt on mu kool täiesti veendunud, et kõigile tudengitele tuleb haamriga pähe virutada, et nad õhtul oimetud oleks ja enam lillegi liigutada ei jaksaks. Sest just see toimub hetkel. Vabadest reedetest võin ainult unistada, vabadest õhtupoolikutest ka. Enamasti lõppevad tunnid kuue ajal, vahest ka pool üheksa. Sellele järgneb tõhus õppetöö. Vahelduseks.

Eile, st reedel toimus väike Ungari mälumäng Anikó juures. Tunnistame ausalt eestlaste kaotust. Aga vähemalt me nüüd teame, et iga teise rohelist värvi küsimuse vastus on Arany János või Kosztolányi Dezső. Ning Nemzeti Muzeumi asutaja on Szechenyi Ferenc, kes on tõenäoliselt Szechenyi Istváni isa, ning muuseum asutati u 1800. Ning muuseumi ees on Kulla Jaani kuju. Szechenyi István läks muide hulluks ja suri Döblingi hullumajas. Selle asukohaks pakkusime Austriat ning hulluksminemise põhjust segadust Austria raudteejaamas. Ega ikka ei oska ju orieteeruda küll, kui tuleb pisikeset Bp-st. Aga muidu oli ta tore ja tubli mees.
Ungarlaste veidrustest. Täna käisin paberipoes. Seda te juba teate, et ümbrikke postkontorist ei saa, eks? Aga veel üks tarkus. Kiirköitjad, sellised a4 formaadis värvilised. Võiks ju eeldada, et hind on sama. Kuid te veel üllatute, kui arvet tasudes selgub, et kiirköitjate hind sõltub nende värvist. Just-just, sinised on ühe, kollased teise ning rohelised hoopis kolmanda hinnaga. Kas meil on ka nii? Kes läheks poodi kontrollima?
Toidukas käies üritavad müüjad järjekindlalt inglise keelt purssida. Näiteks unustasin ploomid kaalumata, kassas müüja avastas ning kasutas kehakeelt sellest teavitamiseks. Raamatupoes vuristatakse ka hind võõrkeeles ette. Aga selle jaoks on meil juba nipp. Leelo esitab neile siis pika küsimuse, et kas neil ikka Võluflööti on ja teatab isegi autori. Oh seda üllatust siis. Turul riidlesin ühe noormehega, et miks pagana pärast nende müügiletti ei kaunista teiste lippude seas Eesti lipp. Soome oli, Rootsi oli, aga meie oma ei olnud. Valmis kuri plaan. Keegi, kes sa tuled Eestist, too meile palun väike Eesti lipp. Viime selle turuhoonesse ning kõik Bp-d külastavad eestlased saavad lippu imetlemas käia.
Tuleb meelde Eesti saatkond, kes kohe kuidagi ei taha tunnustada rahvaga suhtlevaid eestimaalasi, kes levitavad oma kultuuri, keelt ning harivad ungarlasi. Ning mitte ainult ungarlasi. Paljud erinevate rahvuste esindajad oskavad mitmesuguseid eluks tarvilikke väljendeid: tere, terviseks, sa oled ilus, aknaklaasi purunemine, mine persse, sild, täpp, kirjutamiseni. Oleme suutnud inglise keeles selgitada, et eestlased ja ungarlased siiski on sugulased, et eestlased ja soomlased ei ole ükssama. Ühe segaverelise noormehe õpetasin r-i põristama, õ-d tunnevad kõik ja mõnel tuleb isegi välja. Muidugi ei räägi me üldisest Vana Tallinna vaimustusest võõramaalaste seas.
PS. Järgmise kahe kuu nädalavahetused on meil sisustatud. Kallid sõbrad, oma reisiplaanide muudatustest andke varakult teada, sest oleme teid juba sisse planeerinud. Graafik on tihe.