Älloviin special

Tervitustega älloviiniks, kõigi pühakute päevaks ja muidu Donnie Darko vännidele!

Lisaks toussaint’i puhul saadud ekstra vabale päevale (homme) olen terve nädala üksinda kodus ja äsja rõõmustas (internetiseeritud-skaipeeritud) esivanem mind teatega Ärapanija hooaja algusest. Ma olin juba veendunud, et see on täiega masu nahka läind. See oleks ikka täpe. Aga õnneks. (Pildi pännasin loomulikult lolcatsidest.)

Kui jutt juba meediamaastikule kulges, siis eilse õhtul minu toast kostnud hüsteerilistes kõõksatustes on süüdi BBC sarja My Family 4. hooaja 14. episood. Selles nimelt esineb kaks eestlast, Arvo ja Jaak, kes räägivad hirmsasti rrr’i põristades ja pigem slaavi kui eesti aktsendiga, nad informeerivad ignorantseid juuresviibijaid uhkelt oma päritolust ja Tallinna “medieval glory’st”, pahaselt meie kohutavast sovetiikkest, small-talkile reageerivad skeptiliselt ja kui keegi teatab, et teda absoluutselt ei koti, misasi või kus see Eesti on, siis muutub üks neist üliemotsionaalseks: “I like him, he’s honest.” Kui kuskil on ripakil pool purki õlut, siis soovitab eestlase kaine mõistus sellele päkad silma ajada, ja otse loomulikult on nad võimaluse avanedes otsekohe nõus kalkluses osalema. Mõelda vaid, kõik, mida ennasttäis britid teavad, on Tallinnas toimunud eurovisioon. Minu eneseuhkus riivata ei saanud, ma irvitasin koos brittidega.

 

Appi!

Ühesõnaga, asjalugu on selline, et kolmapäeval on mul ülikoolis Euroopa päev, kus ma koos ühe teise eestlasega Eestist ja Tartut tutvustan. Ühe asjana on meil plaanis rubriik “Nagu kaks tilka vett”. Kuna Belgias on koomiksid väga populaarsed, siis tahaks ühe “tilgana” kasutada vast üht tuntumat siinset  koomiksitegelast Tintini, aga mul ei tule pähe (loe: silma ette) ühtegi Eesti lasteraamatutegelast või kedagi. Nii et kallid lugejad, jagage ideid! Kelle moodi need tegelased teie meelest välja näevad?

Teine variant on smurfitilk, teate küll need sinised tegelased. Mina sain igatahes üllatusega teada, et nad on belglased;)

Kui kellelgi on veel mõni hea idee selle rubriigi jaoks – kuidas Eestit ja Belgiat läbi huumoriprisma võrrelda/ seostada – siis andke aga teada. Tasuks minu suurim tänu ja surematu au ja kuulsus.

Lisaks palun hoida pöidlaid, et kodanik homme õigel ajal Luxist tagasi jõuaks ja me saaks minna Metsatölli kontsertile.

Muidu on padusadu, tööikaldus, Pipi Pikksukk, kellest on saanud printsess Fifi, natuke meelepaha ja natuke elevust.

 

Madalmaade keskaegsed sotsiaalmajad

Madalmaades on üks huvitav nähtus, mida ma parema vaste puudumisel nimetan keskaegseteks sotsiaalmajadeks (või siis sotsiaallinnaosaks, kui tahta täpsem olla). Hollandi keeles on nende nimi begijnhof, inglise/ prantsuse keeles béguinage. Tegemist oli tavaliselt linnaservas asuva suletud kommuuniga, kus elasid katoliiklastest naised (oli ka meeste béguinage’eid). Kuigi sealsed elanikud olid usklikud, elasid nad siiski ilmalikult, ei lausunud nunnatõotust,  pidasid end oma kätetööga ülal ja võisid ka maist vara omada. Sotsiaalne staatus ja varanduslik seis ei omanud tähtsust. Sellised kommuunid hakkasid tekkima 12.-13. sajandil, ristisõdade aegu. Loogiline põhjendus tundub olevat see, et sõdades sai palju mehi hukka, naistel oli koos kergem hakkama saada ja end kaitsta. Kloostrielu oleks rahutute aegade eest samuti varju pakkunud, kuid sealsed ranged reeglid ei tundunud ilmselt just eriti kutsuvad ja takistuseks oli teatava maise rikkuse olemasolu mõnda kloostrisse asumise tingimusena. Paljud sellistest linnaosadest on säilinud (Antwerpenis, Mechelenis, Leuvenis, Brügges, Gentis, Amsterdamis) ja nad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. W. oli mulle Mechelenis suurepärane giid ja viis mind tuurile keskaegsesse linnaossa. Selle üsna kitsastel tänavatel on armsad madalad telliskivimajakesed, lahedate uksekoputite ja orvakestega uste kohal. Inimesi eriti näha ei olnud (kuigi see on ikka täitsa asustatud ja need üksikud, kes vastu tulid, ütlesid sõbralikult tere), kuid hoolimata kodu tänava eest kaitsvatest müüridest ja välisele maailmale justkui selja pööranud fassaadidest jättis see kant armsa ja õdusa mulje – need on need punased telliskivid, vanad uksed, õitsevad lilled, laternad, pühakute kujukesed orvades. Loodetavasti avaneb mul võimalus ka teisi Belgia ja ka Hollandi sotsiaallinnaosi külastada;)

Illustratsiooniks üks lahe uksekäepide sealtsamast. Rohkem pilte ma ei viitsi siia laadida.

 

Aruand vol2

Vastuseks lugejate tungivatele etteheidetele annan teada, et olen ennast mõnusasti sisse seadnud, kool on peal, kuigi mingit rütmi ei ole veel välja kujunenud. Ah jah, kes pole kursis, mu rahutud jalakesed tõid mind europealinna ülikooli ja ma resideerun siin juuni keskpaigani. Püüan olla viisakas ja käituda nagu üks tubli belglane kunagi, see tähendab:

süüa tänaval pabertuutust (soovitavalt majoneesiga) friikaid ja ilma pabertuututa kuuma vahlit check

nädalavahetuseti kirbuturgudel ringi konnata check

sõita rongiga check

elada telliskividest kaupmehemajas check

bagetist tehtud võileips = lõunasöök check

juua õlut (teatavatel põhjustel küll alkoholivaba) check

silmitseda igasuguseid pissivaid tegelasi check (vt ka Manneken Pis, Jeanneke Pis, Zinneke)

külastada kuningalossi check

kuulata Jacques Breli ja lugeda Amélie Nothomb’i check

kakleda lolli süsteemiga check (missioon jätkub)

Veel on vaja tonnide kaupa kohalikku šokolaadi süüa, fännata koomikseid (smurfid on muide Belgiast pärit) ja omandada vähemalt elementaarsed fraasid hollandi keeles.  Kui viitsin, siis kirjutan lähipäevadel ka sellest, kuidas ma onni otsisin, kas ja kuidas ma omale mingi tunniplaani saan, kuidas siin bussipileteid saab osta, millega belglased nädalavahetuseti tegelevad ja mis ma siin veel põnevat olen näinud.

Ja teeme nii, et kuigi ma kujutasin belglasi pealiskaudselt stereotüüpselt, siis kõik saavad aru, et selles oli tera nalja ja tubli annus eneseirooniat.  Leiba ei ole, piim on imeliku maitsega, kõikidel kohtadel on kaks nime, ülikoolis valitseb tohuvabohu, aga ma võtan rahulikult, sest Ungaris sai juba selgeks, et kuskil mujal ongi teistmoodi kui kodus. Pole mõtet selle üle vinguda, vaid Olla Siin ja Praegu. Seda ma püüangi teha ja aeg-ajalt sinuga jagada.

 

Omadega B.-s

Alguse frustratsioon, kõike on liiga palju ja kõik on liiga uus, prantsuse keele tasemetesti tulemus läheneb tõenäoliselt nullile, sest seda ei mäleta enam keegi, millal ma süstemaatiliselt prantsuse keelega tegelesin (see oli umbes enne seda, kui Ungari ja ungari keel mu igaveseks ära võlus..ee.viis aastat tagasi?), aga homme on mul juba üks tund ja salsa ja oma tuba, nii et ma üritan täna veel hästi vapper olla ja homme on kõik parem.

 

Kultuurne trammisõit

Sõidan mina ükspäev – väga piinlik – 4-6 trammiga, sest mul tekkis üks hull idee ja tormasin kohe seda teostama. Kuni Blahani oli kõik väga harjumuspärane, inimesed tihedalt üksteise kukil nagu sprotid õlis, aga siis Wesselényi peatuses vajus mul üllatusest suu lahti, sest peale tavaliste manitsuste, et a la “suvatsege lakkamatult klammerduda, sest tramm on puhuti sunnitud ootamatult pidurdama” ja “palume aknaid mitte valla kiskuda, sest kliimaseade töötab”, kõlas seekord minu kõrva jaoks uus, kultuurkommertslik teadaanne: “siit paari sammu kaugusel asub Madáchi teater”. Nojah, Király utca peatuses sama laul, Oktogonis natuke suurejoonelisem: “siit jalutuskäigu kaugusel asub Pesti Broadway”. Kiskus muigama küll. Huvi pärast peaks liini algusest lõpuni sõitma, saaks teada, mida põnevat veel pakutakse, seekord oli ainult Nyugatisse vaja minna.

Vörösmarty´l on 80. raamatunädal. Hirmsates kogustes uut ja vanemat raamatukoisööta.

 

Aruand

Mulle nii meeldib, et kõik paganama bürokraatlikud instantsid annavad endast märku ühel ajal. Selleks, et neile kõigile vastata ja aru anda, kulub meeletult aega ja energiat, lisaks on aruandlus kohutavalt mitteinspireeriv tegevus ja käivitab edasilükkamissündroomi. Mis ses mõttes on päris hea sündroom, et tekib tahtmine aeg maha võtta, natuke rattama minna, pisut jalutada, veel teise jäätise järele minna jne. Ja kui juba ratas alla ja välja taritud, siis teeks ikka normaalse tiiru kohe, mine tea, millal see tuhin jälle tuleb. Nii ei maksa üldse imestada, kui korraga end teelahkmel leiad ja vaatad, et polegi see Szentendre nii kaugel, läheks siis vaataks üksiti selle ka üle. Kuskil ajusopis on B. manitsus, et kui vabaõhumuuseumi lähed, siis mine ikka üles mäkke ka. Läksin kah, see kreekakatoliku kirik muuseumi kaugemas nurgas oli vaatamist väärt küll. Ja vaikne, sest paljud sinna üles ronima ei vaevu. Kuuma oli ka omajagu, sain päikesepõletuse nr 2 sellel aastal. Eurovelo rattateel Bp-Szentendre on kaks ülihead lõiku, ühe headus seisneb tee kvaliteedis ja kihutatavuses, teise oma lodumetsas, millest ta läbi läheb.

Ainelise kriisi lõpu ootuses haun igasugu matka- ja muid plaane. Aga kuni see kestab (juba pagana pikka aega), kasutan oma töökoha pakutavaid tasuta tuuldumise võimalusi nagu botaanikaaed, või passin arvuti taga ja teesklen tõlkimist.

Eesti Vabariigi suursaatkonna uus residents avanes Bp villarajoonis Õnnistuse tänaval HaleBopp Singersi kontserdi saatel ja oma kodanikukohuse EP valmistel olen selles hoones juba sooritanud.

Nelipühadeks põgenevad kõik pealinnast nelja ilmakaare poole. Ma vaatan, mis nädalavahetus toob. Kui ei too, siis peab ise midagi välja mõtlema. Selles olen ma kõva käsi. Eriti kõva on mu vasak käsi, mis mul majapidamistööde käigus piki veeni niimoodi ära õnnestus kratsida, et ma nüüd nagu ebaõnnestunud suitsiidik välja näen. Koomika noh, ausõna. Aint valutab raip.

 

Pilisi lill

Tahtsin jagada oma rõõmu loodusest. Kujutage ette, et Budapestist mõneteist kilomeetri kaugusel asub selline reservaat, kuhu ühe lihtsureliku jalg ei tohiks astuda. Mul on aga õnn olla ühe metsniku protektsiooni all, mistap mul on õnnestunud ja õnnestub ehk ka edaspidi saada teada ja näha oma silmaga asju, mida muidu ei näeks ega teaks. Järgmine suur avastusretk ootab mind ehk heinakuul.

Aga hiljuti läksime ühele Euroopa kaitsealade diplomi aunimetusega varustet kaitsealale vaatama kohalikku haruldust, endeemset liiki nimega Pilisi len (Linum dolomiticum). Tegemist on üsna hapra välimusega kollaseõielise lillega, mis parasjagu õitses.

Linum dolomiticum

Hästi liigendatud dolomiitpinnas pakub üsna vaheldusrikast pilti, siin näeb nii jääaegseid taimi kui ka kivikõrbe. Muidu lehises metsas (pöök, tamm, akaatsia, leetpuu, pärn, saar) leidub ka okkalisi sõpru, mändi ja kadakat (!). Pääle selle rõõmustasid silma ja/või hinge mitut sorti orhideelised, jalutu sisalik (vaskuss vast siis), kes nagu tellimuse peale surnut teeskles ja liikumatult end fotografeerida lasi, hulgaliselt haruldasi taimi, õitsevad akaatsiad ja leetpuud, hunnitud vaated ja pilvitu meeleolu.

 

Niimoodi tuleks

 

Koleblogimisest

Kui juba lobaks läks, siis veel see suur, et mul on juba mõnda aega meeles mõlkunud üks jubedamalt õel mõte. Ma tahaks siia teha veel ühe blogilisti, mille pealkiri võiks olla näiteks The Most Boring Blogs Ever või koleblogid. Sinna kuuluksid nii sisutud kui ka õigekirjavigadest kubisevad blogid. Kui inimene juba võtab avalikku ruumi mingi sõnumiga täita, siis tehku seda vähemalt stiilselt (ärge tulge mulle ütlema, et hea keelekasutus ei ole stiilne).  Iga kord, kui ma jälle loen kuskilt kokku- ja lahkukirjutamise reeglite vastu eksijate sõnavärde või näen teksti, kus kirjavahemärkide peale ei ole ülearu võhma raisatud (või vastupidi, on igaks juhuks iga kolme sõna järele koma pandud ja ilmselt austusest kirjavahemärkide vastu igaühele tühikute abil oma ruum eraldatud), siis tahaks pead vastu seina peksta. Sõnade vales tähenduses kasutamisest ma ei hakka üldse rääkimagi. Kohutavalt halb keelekasutus on piisav, et sundida mind blogi lugemisest loobuma. Mis puutub sisusse, siis keda huvitab, kuidas keegi kuskil hängis ja siis tulid Krissu ja Tann ka sinna ja üldse päike paistis ja kuna rohkem midagi kirjutada pole, siis panen oma viimase Maximas-käigu ostunimekirja ka siia.  Haisvatest sopaloopijatest ärme ka hakkame jaurama, eks.

Aga ma ei tee seda listi, sest see poleks ilus ja mulle ei meeldi inimesi sihilikult solvata. Top 3 kohad on igatahes hõivatud. Olengi muidu ilge ülbik.

Vt ka kolebänd, kolekirjandus, kaunitar ja koletis.