Mu mõttelisel lugemislaual, st voodi kõrval hunnikus on juba mõnda aega olnud Ion Pacepa raamat „Red Horizons“. See on üks jõle raamat, sest Ceaușescu-aegses Rumeenias, diktatuuris ja võimujanus ei ole midagi kaunist. Hiljutisel äärmiselt toredal ja meeleolukal kohtumisel kolleegidega õnnestus mul veidi vestelda ühe Rumeenia ungarlasega, kes oli Ceaușescu kukutamise ajal kõigest viieaastane, kuid mäletab veel aega, kui poeriiulitel haigutas tühjus ning tema kodulinnas Brassós (rumeeniapäraselt Brașov) kästi ungari keele kõnelejatel rumeenia keelt rääkida ja tuletati „sõbralikult” meelde, kus pool Ungari on.

Ungari keerulist minevikku arvestades pole sugugi imekspandav, et tänapäeva ungari kirjanduses on kesksel kohal minevikutraumade läbitöötamine, rahvuslikud või ideoloogilised konfliktid siin- ja sealpool piiri, püüd kuidagigi mõista või selgitada, kuidas ängistavas maailmakorralduses hakkama saada. Võiksin siia kirja panna pika autorite ja teoste loetelu, kuid säästan lugejat rodust võõrastest nimedest ja pealkirjadest ning nimetan vaid kahe väga põneva autori nime – Andrea Tompa ja György Dragomán. Nad mõlemad on sündinud Rumeenias, asunud elama Ungarisse, kirjutavad loomulikult ungari keeles ja eelkõige diktatuuriperioodist. Täiesti subjektiivsetel põhjustel räägin lähemalt Dragománist – teda olen rohkem lugenud ja isegi tõlkinud.

György Dragomán (s 1973) on pärit Transilvaaniast Marosvásárhelyst ehk rumeeniapäraselt Târgu Mureși nimelisest linnakesest, kus tänapäeval on veidi rohkem elanikke kui Tartus ja neist ligi pooled peavad end ungarlasteks. Viiteistaastaselt lahkus Dragomán oma sünnikohast ja elab sestsaati Ungaris. Alguses vaevas teda suur koduigatsus, kuid aegamööda harjus Ungariga. Esialgu elas ta Szombathelys, seal käis ta gümnaasiumis ja tutvus oma tulevase abikaasa, luuletaja T. Anna Szabóga. Seejärel õppis ELTEs inglise filoloogiat ja filosoofiat. Viimane jäi sinnapaika, kui kirjanik taipas, et romaani kirjutamisele kulub kole palju aega. Valiku tulemuseks on PhD inglise kirjanduses ja hulk menukaid romaane. Praegu elab koos perega Budapestis. Kui ta parasjagu ei kirjuta, siis tõlgib, kirjutab filmikriitikat või teeb kodulehti. Lõõgastuseks kokkab (retsepte leiab kirjaniku facebooki-lehelt).

Kirjutama hakkas kolmeteistaastaselt. Ta ise kirjeldab seda nii, et nägi enda ees nii selget ja elavat pilti, et kohe pidi selle kirja panema. Siis võttis endale pähe, et kirjutab romaani, ja järgmise kümne aasta jooksul sai enam-vähem pihta, kuidas see käima peaks. Ka Annaga on nad teineteisele oma tutvuse algusest peale kirjutanud– üks novelle, teine luuletusi.

Seni on Dragománil ilmunud neli teost – üks novellikogu ja kolm romaani:

2002 A pusztítás könyve (Hävitamise/hävimise raamat)

2005 A fehér király (Valge kuningas, e.k ilmus 2012. a Reet Klettenbergi tõlkes)

2014 Máglya (Tuleriit, katkendid ilmunud 2015. a novellikogumikus „Maailma nukraim orkester“)

2015 Oroszlánkórus (Lõvikoor)

 Dragomani raamatud

Teosed on hästi vastu võetud ja arvukate autasudega pärjatud, „Hävitamise raamatut“ ja „Valget kuningat“ on Ungaris välja antud kaks trükki. Viimane on muidugi absoluutne hitt, kui nii võib öelda, see on ilmunud juba enam kui 30 keeles ja selle põhjal on valminud ka film. Üht peatükki saab lugeda siit.

Valge kuninga tõlked

Füredi tõlkemajas leiduvad “Valge kuninga” väljaanded eri keeltes

Dragománile on iseloomulik, et ta ei nimeta aega ja kohta, kuid need on äratuntavad. Doonau kanali nimetamine ja diktaatori kukutamisele järgnenu üksikasjalik kirjeldus lubavad sündmustiku paigutada Rumeeniasse. Samas ei olegi konkreetsed detailid olulised, elu mistahes diktatuuririigis on ühteviisi – parema sõna puudumisel – ebainimlik. Tahtsin alguses kirjutada talumatu, aga ometi inimesed elasid ja elavad siiamaani sellistes režiimides. Dragománi romaanide tegevuspaik võib olla mis tahes endine idaploki maa.

„Hävitamise raamat” ja „Lõvikoor” on stiili poolest traditsioonilisemad, jutustatakse kolmandas isikus, dialoogid on otsekõnes. Seevastu „Valge kuningas” ja „Tuleriit” mõjuvad suisa filmilikult. Näeme peaaegu kogu romaani sündmustikku minategelase silme läbi, kõik vestlused on edasi antud kaudses kõnes. Filmilik mulje on eriti tugev „Tuleriidas”, sest jutustatakse oleviku vormis, pikad laused voolavad ja haaravad kaasa, korraga näeme jutustaja ümber ja tema sees toimuvat. Kildhaaval rullub paralleelse loona lahti vanaema traagiline minevik ja kuna see on räägitud sina-vormis, võib seda mõista kui püüdu astuda dialoogi. Tekib tunne nagu oleksid jutustaja peas ja millegipärast meenub film „Being John Malkovich”. Iga peatükk eraldi on loetav ka novellina, kuid kokku moodustub kirju ja kõhedust tekitav mosaiik. On tüdruk, on Vanaema, Vanaisa vaim, uued klassikaaslased, surnukehad, rahutus õhus, vaen ja mineviku taak, mille raskust tahetakse asetada kolmeteistaastase Emma õlgadele, ehkki temal ei ole oma eellaste tegudega suurt pistmist. See on ühteaegu perekonnalugu ja ühe ajajärgu kujutamine, üleminek mitmeski mõttes. Läbivaid motiive on mitu – sipelgad, rebased, jooksmine, tuli, jahu, joonistamine. Omajagu võlu ja samas ka õõva lisavad maagilised elemendid. Ungarikeelne pealkirigi on kahetähenduslik – selle kõlapildis on sees nii tuli kui ka maagia. Killukesi romaanist saab lugeda kogumikust „Maailma nukraim orkester”. Nende tõlkimise ajal oligi muide tegemist novellidega, selleks ajaks kui avaldamiseks läks, oli kirjanik need vahepeal romaaniks kokku kirjutanud ja nii need kogumikku novellide hulka sattusidki.

„Valge kuningas” ja „Tuleriit” esindavad veel üht Ungari kirjanduses väga tugevat suundumust – laps kirjanduses. Peategelane on laps, või antud juhul varateismeline, kelle perspektiivist lugu jutustatakse. Eesti kirjandusest meenuvad Leelo Tungal ja Heljo Mänd, aga nende raamatud on ühemõtteliselt autobiograafilised, nii et see paralleel pole kõige täpsem. Muidugi on Dragománi tekstide aluseks 15 diktatuuris elatud aastat, kuid tema eesmärk ei ole kirjutada mitte endast, vaid võimust, diktatuurist ja sellele vastandumisest.

„Tuleriit” on viimastel andmetel ilmunud vähemalt 15 keeles, valminud on raadiokuuldemäng (soovitan vähemalt algust kuulata ka nel, kes ungari keelest aru ei saa, kõlab väga tõetruult). Peale selle on lugu jõudnud lavale Rumeenias Nagyszebenis ehk Sibius teatrifestivalil, sel sügisel saab etendust ungarikeelsena näha Pesti Vígszínházis* ja siis juba saksakeelsena Stuttgardis. Praegu töötab kirjanik uue romaani kallal, kus paralleelselt jutustavad kuueastane laps ja seesama laps täiskasvanuna.

 

Põhjalikum ülevaade Ungari kirjandusest.

Kirjaniku koduleht ja facebooki-leht.

* Kui kellelgi on hea pkkumine, kuidas ma saaksin seda vaatama minna, siis olen üks suur kõrv.

Advertisements