Mis te arvate, millest nüüd jutt tuleb? Õige, loomulikult ei pääse ka meie miljonite lemmiku HMi Eestisse saabumise kajastamisest. Ühesõnaga, J.-le ütlesin, et peame vara minema, et ikka parkima mahuks, ja et siis lähme kohe sööma, aga võibolla astun kõige rohkem kahte poodi ka sisse. Loomulikult jäime hiljaks, saba oli juba keskuse (mitte poe)uksest väljas, neiud kiljusid nagu ‘meerika noortekomöödias, kari lambaid tammus mingis aedikus oma paradiisi poole ja ülejäänud rahvas vahtis seda pealt. Palun nüüd seletage lollile jälle – kas meil on hilbupoodidest puudus? Kas nendel lammastel puudub igasugune eneseväärikus? Ja mis nendes HMi hilpudes nii erilist on, et nende pärast hulluma peab? Mina isiklikult olen Helsinki HMst ostnud tervelt paari oranže sukkpükse ja mõned lasteriided. Viimati sain palju parema saagi Budapesti kaltsukatest. Õigesti vastanud võivad ka Budapesti minna.

Lugege parem seda, mitte selle artikli põhjal tehtud halba referaati Sopalehes.

Kui te nüüd ootate fotoreportaaži osturetke tulemustest, siis parem ärge tahtke. Järeltulev põlv sai öökulliga sussid ja esik jalatsiriiuli, samuti võin selle päeva kokkuvõtteks soovitada Little India restorani (ma ju ütlesin, et te ei taha fotosid) ning väga lahedate köögividinate poodi Home& Gourmet, parandus – hoopis Bon Appetit.

Mul on nüüd dilemma, kas tähistada see post sildiga mida p****t või möh?

Advertisements

…kodus olla, kui õunapuud õitsevad. check
…kodus olla, kui sirel ja lõhnav kuslapuu õitseb ja lehkab. check
…käia hommikumantli väel ja paljajalu, hommikukohvitass näpus, kastemärjas rohus. check*
…magada hommikul nii kaua, kui und on, vedeleda veel natuke voodis, kooserdada hommikukohviga aias ringi, nuusutada lilli ja varbaid päevitada. Võibolla 10 aasta pärast?
…oma last naerma ajada. Check, mitu korda päevas.
…minna spontaanse idee ajel külla, ette helistamata ja külaskäiku kuu aega ette planeerimata. check
…jälle voodis lugeda. check
…eelmist tegevust harrastada sagedamini kui kord kahe aasta jooksul.
…teha lapsega koos lumememme. check
…olla teel. check
…puhata. sellest me veel räägime
…Ungarisse. check
…koju. Varsti

*Ideaalses olukorras teeksin ma seda enne lapsele hommikupudru keetmist ja selle talle sissesöötmist ja kohv on äsjavalminud, aga püsigem reaalsuse juures, hommikukohv paljajalu murus on juba iseenesest ennekuulmatu luksus.


Hoiatus: järgnev sisaldab massiivses koguses hala ja vingu. Edasilugemine oma vastutusel.

Google kavatseb readeri ära tappa, mis haige hülgemöla see on???!! Google, are you gone out of your f…ing mind? Matke maha oma orks ja igoogle ja mis muud pahna te veel olete välja mõelnud. Käpp püsti, kes enne tänast üldse googlereaderi blogist kuulnud oli. Miks ma ei näe kätemerd? Mida perdillumi päralt* tähendab “usage of Google Reader has declined”? Tupsukesed, kui inimesed päev otsa readeris ei ripu, siis see on normaalne, tõesti, mõnel on elu ka väljaspool internetti ja arvutit. Mis järgmiseks plaanis on, gmail ära koristada? Geeniused olete.

Enivei, ma olen praegu nii vihane ja kavatsen peatselt asuda readerit aktiivselt mittekasutama. Abinõusid leiab siit.

Ma olen praegu sellisesse seisundisse viidud, et tahaksin öelda ainult kaks kõva sõna: tammepakk ja raudbetoon*. Hakka või serbohorvaadi keelt õppima.

*vt veel Kaku varamust, kuidas inimese kombel oma kurjemaid emotsioone väljendada. Perdillumi päralt – no kas pole ilusti öeldud:D


Kirjutatud neljapäeva hommikul Tallinna ja Helsinki lennujaamas.
Peale mitmekordset üritamist õnnestus mul lõpuks hankida Tallinna parteipilet. Taksos see kahjuks ei kehti. Ja ongi hea, muidu nad saaksid kohe teada, et olen maalt lahkunud.

Peale asjade pakkimist,  hilisöist piparmünditeed, voodis lugemist (lugesin kolmeni, J. kustus ühe juures ära) ja paari tundi kiirund* olen üle pika aja jälle teel. Tulin kodust ära, klomp kurgus**, ehkki mind ootavad Maailma Parim Linn ja üks suurepärane nädal. Loodetavasti ei võta narkokoerad mind poolel teel kahtlaste pulbrite ülesmugeldamise pärast rajalt maha ja pagas jõuab koos minuga kohale. Ja üldse, et eelnimetatud riigiteenistuja ei arvaks, et ma arvan, et näljahäda hakkab saabuma – Ungaris teatavasti kardemoni müüakse ainult selles Astoria delikatessipoes, mis juba aastaid tagasi suleti, ja leiba ja Juubeli tordipulbrit tellisid kodanikud.

Ja palun kas keegi võiks lollile ära seletada, mis teeb lennujaama kohvi ja suvalise võileiva nii hinnaliseks? Kas peale asjaolu, et lennujaamas takistamatult tegutseva röövjõugu kaupmeeste saamahimu ärivaistu tõttu sunnitakse suletud ruumis viibivaid inimesi ostma hirmkallist vett, kohvi või einet, on sellel kraamil veel mingeid märkimisväärseid omadusi, näiteks kortsudevastane, tervendav ja vähivastane toime? Sest kaheksaeurosest saiast, mille peal on salatileht ja kaks krevetti, ootan ma vähemalt igavest noorust või midagi samaväärset. Argumendid, et söö siis enne kodus kõht täis, ei ole veenvad, keset ööd algava teekonna eel ei lähe suurt midagi alla ja mitmetunniseks ooteajaks ei ole eriti võimalik ette süüa. Kofeiini, andke mulle kofeiini!

Teeme täna nii, et Budapestis ei ole lumetormi ega plahvatavat vulkaani, eks.

PS Mandariin ja kohuke ei kvalifitseeru vedelikeks.

PPS Tallinna lennujaama wifi ei tööta. Digiboks vist alles käivitub. Tundub, et Helsinkis ka.

*Vt ka kiirmakaronid, burks, sprint, Jorh Adniel Kiir, iluuni, Oklahoma.

** Kas nüüd hakkabki alati nii olema?

Update reede hommikul. Väljalend Helsinkist lükkus kaks tundi edasi, aga kahtlemata peab üpris positiivseks lugema seda, et tehniline rike avastati ENNE õhkutõusmist. Piloot nimelt kuulis masinast kahtlasi hääli, mispeale keerasime stardirajalt tagasi. Mida hääl talle ütles, jättis ta kahjuks enda teada. Budapestis sadas otse loomulikult lörtsi. Pagas saabus koos minuga ja ma olen nüüd rõemsasti kohal, hommikupuder ja kohv tulid voodisse, kus ma kavatsen koos raamatuga edasi lesida, kuni Lars oma asjad linna peal ära ajab. Täna ootavad ees veel spa, linna peal kondamine ja võibolla ka väike shopping.


ehk depressiivne Eesti väikelinn teine Eesti

Akna taga linnusöögimaja rasvatihaste, koduvarblaste, suur-kirjurähni ja nagu erakorraline harrastusornitoloogide nõukogu tuvastas, puukoristajaga.

Poes võib koti rahulikult ukse juurde riiulisse jätta ja selles lahkudes taas näppu haarata.

Lapse võib südamerahuga lasta murule müttama, kõige hullem, mis juhtub, on porised riided, mitte koeraekskrement või kärvanud vares.

Akna taga kostab enamasti vaikus või kuke kiremine või linnulaul või Elmar naabriõues.

Praksuvad puud pliidi all ja ahjusoe tuba.

Naabrid ütlevad üksteisele tere.

Saab lehti riisuda.


Ahoi, head lugejad!

Seda et, juba kuu aega olen kultuuripõllul tööd rassinud Lõuna-Ungari linnas nimega Szeged. Mujal Ungaris tuntud peamiselt paprika, salaami ja kalasupifestivali poolest. Ja väidetavalt on siin aastas enim päikesepaistelisi päevi riigis. Augusti lõpus oli tõesti esmaklassiline leitsak. Kohalik jõgi nimega Tisza oli veevaene ja vetikane. Nüüd pole olnud aega üle vaadata, kuidas Tisza käsi käib. Kõige suurem osa ajast läheb muidugi õpetamise ja tundideks valmistumise peale, järgmine osa ajast läheb asjaajamise peale. See tähendab sääraseid toredaid elamusi nagu migratsiooniametis ja igasugustes büroodes istumist. Sest kui pole elukohakaarti, pole elamisluba ja pole sotsiaalkindlustust ja ilma viimaseta ei saa loomulikult palka. Loogiline, kas pole? Ükskord sai mul oodates lugemine otsa ja siis läks närv hirmus mustaks. Igatahes ei ole asjad veel korras, nii et oktoobris palka ei saa. Hoian pöialt, et novembris paremini läheks.

Soome-ugri õppetool on väike ja perekondlik. Õpilasi on meil vähe ja tunde õpetajatel palju. Igaüks saab eratunde nautida, kes tahab. Meil on seal mingi oravateema. Ärge küsige, ei ole veel aru saanud. Ükskord aga rippus koridoris lambi küljes suurekõrvaline nahkhiir. Armas olevus, aga looduskaitsjad tulid ja viisid ära teise.

Aga Szegedi loomaaias on mul aastapilet, nii et loomakesi vaatamas ja nende pargis jalutamas käia võin nii palju, kui süda lustib. Kulub ära ka, sest tuleb välja, et metsa minna siin niisama lihtne ei ole. Sest metsa ei ole. See teeb natuke nukraks, aga mis sa siin tasandikul hädaga ära teed. Ei mägesid, ei metsa. Õnneks on linnas rattateid. Natuke olen juba tiirutanud, et kohaga tutvuda. Kuidagi peab ju siin kodusema tunde looma. Ühistransporti ei ole ma veel kasutanudki, küll aga hakkas silma, et osa trammiteid on rohelised, mis on väga sümpaatne. Ja loomaaias on mu lemmikud vist pingviinid.

Pean tunnistama, et kohanemine läheb raskelt, sest sõbrad on mujal. Õnneks on Vikid päris lähedal. Ma Sae, nad Porgandi tänaval. Nii et saab töönädala lõpetuseks koos porgandikooki süüa.


Pidin end täna ühe PMi lugejakirja peale puruks naerma. Üht Viljandimaa prouat, kes “pole hull Eurovisiooni-fänn”, tabas vahetult enne aasta lauluüritust kohutav ebaõnn – digiboks ütles üles. Õnneks oli tal võimalus kuulata Raadio 2st Eurovisiooni ülekannet. Ütleme nii, et ta oli tiba pettunud. Loodetavasti ei tule tal kunagi pähe kuulata “Rahva oma kaitset”, sest noh, seal  seltsimehed Kivirähk ja Juur muud ei teegi, kui muudkui avaldavad oma arvamust ja jutuvada katkeb ainult siis, kui mängitakse Mardi valitud muusikat. Seejuures ei lasta isegi suvalisi killukesi eurolauludest, teinekord paneb Mart plaadimasinasse näiteks oma hea sõbra onu Bella plaadi või Jörbergi oma või midagi muud sama jubedat (tänkju foor te poodcast).

Teemas püsimiseks peaksin arvamust avaldama veel Ungari eurolaulu kohta või midagi. Kui keegi teist tupsukestest teab, kas Ungari osales, ja on isegi laulu kuulnud, siis kommentaarige täitsa rahulikult.