Rändaja hommikulaul

Kirjutatud neljapäeva hommikul Tallinna ja Helsinki lennujaamas.
Peale mitmekordset üritamist õnnestus mul lõpuks hankida Tallinna parteipilet. Taksos see kahjuks ei kehti. Ja ongi hea, muidu nad saaksid kohe teada, et olen maalt lahkunud.

Peale asjade pakkimist,  hilisöist piparmünditeed, voodis lugemist (lugesin kolmeni, J. kustus ühe juures ära) ja paari tundi kiirund* olen üle pika aja jälle teel. Tulin kodust ära, klomp kurgus**, ehkki mind ootavad Maailma Parim Linn ja üks suurepärane nädal. Loodetavasti ei võta narkokoerad mind poolel teel kahtlaste pulbrite ülesmugeldamise pärast rajalt maha ja pagas jõuab koos minuga kohale. Ja üldse, et eelnimetatud riigiteenistuja ei arvaks, et ma arvan, et näljahäda hakkab saabuma – Ungaris teatavasti kardemoni müüakse ainult selles Astoria delikatessipoes, mis juba aastaid tagasi suleti, ja leiba ja Juubeli tordipulbrit tellisid kodanikud.

Ja palun kas keegi võiks lollile ära seletada, mis teeb lennujaama kohvi ja suvalise võileiva nii hinnaliseks? Kas peale asjaolu, et lennujaamas takistamatult tegutseva röövjõugu kaupmeeste saamahimu ärivaistu tõttu sunnitakse suletud ruumis viibivaid inimesi ostma hirmkallist vett, kohvi või einet, on sellel kraamil veel mingeid märkimisväärseid omadusi, näiteks kortsudevastane, tervendav ja vähivastane toime? Sest kaheksaeurosest saiast, mille peal on salatileht ja kaks krevetti, ootan ma vähemalt igavest noorust või midagi samaväärset. Argumendid, et söö siis enne kodus kõht täis, ei ole veenvad, keset ööd algava teekonna eel ei lähe suurt midagi alla ja mitmetunniseks ooteajaks ei ole eriti võimalik ette süüa. Kofeiini, andke mulle kofeiini!

Teeme täna nii, et Budapestis ei ole lumetormi ega plahvatavat vulkaani, eks.

PS Mandariin ja kohuke ei kvalifitseeru vedelikeks.

PPS Tallinna lennujaama wifi ei tööta. Digiboks vist alles käivitub. Tundub, et Helsinkis ka.

*Vt ka kiirmakaronid, burks, sprint, Jorh Adniel Kiir, iluuni, Oklahoma.

** Kas nüüd hakkabki alati nii olema?

Update reede hommikul. Väljalend Helsinkist lükkus kaks tundi edasi, aga kahtlemata peab üpris positiivseks lugema seda, et tehniline rike avastati ENNE õhkutõusmist. Piloot nimelt kuulis masinast kahtlasi hääli, mispeale keerasime stardirajalt tagasi. Mida hääl talle ütles, jättis ta kahjuks enda teada. Budapestis sadas otse loomulikult lörtsi. Pagas saabus koos minuga ja ma olen nüüd rõemsasti kohal, hommikupuder ja kohv tulid voodisse, kus ma kavatsen koos raamatuga edasi lesida, kuni Lars oma asjad linna peal ära ajab. Täna ootavad ees veel spa, linna peal kondamine ja võibolla ka väike shopping.

 

Elu maal

ehk depressiivne Eesti väikelinn teine Eesti

Akna taga linnusöögimaja rasvatihaste, koduvarblaste, suur-kirjurähni ja nagu erakorraline harrastusornitoloogide nõukogu tuvastas, puukoristajaga.

Poes võib koti rahulikult ukse juurde riiulisse jätta ja selles lahkudes taas näppu haarata.

Lapse võib südamerahuga lasta murule müttama, kõige hullem, mis juhtub, on porised riided, mitte koeraekskrement või kärvanud vares.

Akna taga kostab enamasti vaikus või kuke kiremine või linnulaul või Elmar naabriõues.

Praksuvad puud pliidi all ja ahjusoe tuba.

Naabrid ütlevad üksteisele tere.

Saab lehti riisuda.

 

Lõunas

Ahoi, head lugejad!

Seda et, juba kuu aega olen kultuuripõllul tööd rassinud Lõuna-Ungari linnas nimega Szeged. Mujal Ungaris tuntud peamiselt paprika, salaami ja kalasupifestivali poolest. Ja väidetavalt on siin aastas enim päikesepaistelisi päevi riigis. Augusti lõpus oli tõesti esmaklassiline leitsak. Kohalik jõgi nimega Tisza oli veevaene ja vetikane. Nüüd pole olnud aega üle vaadata, kuidas Tisza käsi käib. Kõige suurem osa ajast läheb muidugi õpetamise ja tundideks valmistumise peale, järgmine osa ajast läheb asjaajamise peale. See tähendab sääraseid toredaid elamusi nagu migratsiooniametis ja igasugustes büroodes istumist. Sest kui pole elukohakaarti, pole elamisluba ja pole sotsiaalkindlustust ja ilma viimaseta ei saa loomulikult palka. Loogiline, kas pole? Ükskord sai mul oodates lugemine otsa ja siis läks närv hirmus mustaks. Igatahes ei ole asjad veel korras, nii et oktoobris palka ei saa. Hoian pöialt, et novembris paremini läheks.

Soome-ugri õppetool on väike ja perekondlik. Õpilasi on meil vähe ja tunde õpetajatel palju. Igaüks saab eratunde nautida, kes tahab. Meil on seal mingi oravateema. Ärge küsige, ei ole veel aru saanud. Ükskord aga rippus koridoris lambi küljes suurekõrvaline nahkhiir. Armas olevus, aga looduskaitsjad tulid ja viisid ära teise.

Aga Szegedi loomaaias on mul aastapilet, nii et loomakesi vaatamas ja nende pargis jalutamas käia võin nii palju, kui süda lustib. Kulub ära ka, sest tuleb välja, et metsa minna siin niisama lihtne ei ole. Sest metsa ei ole. See teeb natuke nukraks, aga mis sa siin tasandikul hädaga ära teed. Ei mägesid, ei metsa. Õnneks on linnas rattateid. Natuke olen juba tiirutanud, et kohaga tutvuda. Kuidagi peab ju siin kodusema tunde looma. Ühistransporti ei ole ma veel kasutanudki, küll aga hakkas silma, et osa trammiteid on rohelised, mis on väga sümpaatne. Ja loomaaias on mu lemmikud vist pingviinid.

Pean tunnistama, et kohanemine läheb raskelt, sest sõbrad on mujal. Õnneks on Vikid päris lähedal. Ma Sae, nad Porgandi tänaval. Nii et saab töönädala lõpetuseks koos porgandikooki süüa.

 

Juur, Kivirähk ja seesamunegi

Pidin end täna ühe PMi lugejakirja peale puruks naerma. Üht Viljandimaa prouat, kes “pole hull Eurovisiooni-fänn”, tabas vahetult enne aasta lauluüritust kohutav ebaõnn – digiboks ütles üles. Õnneks oli tal võimalus kuulata Raadio 2st Eurovisiooni ülekannet. Ütleme nii, et ta oli tiba pettunud. Loodetavasti ei tule tal kunagi pähe kuulata “Rahva oma kaitset”, sest noh, seal  seltsimehed Kivirähk ja Juur muud ei teegi, kui muudkui avaldavad oma arvamust ja jutuvada katkeb ainult siis, kui mängitakse Mardi valitud muusikat. Seejuures ei lasta isegi suvalisi killukesi eurolauludest, teinekord paneb Mart plaadimasinasse näiteks oma hea sõbra onu Bella plaadi või Jörbergi oma või midagi muud sama jubedat (tänkju foor te poodcast).

Teemas püsimiseks peaksin arvamust avaldama veel Ungari eurolaulu kohta või midagi. Kui keegi teist tupsukestest teab, kas Ungari osales, ja on isegi laulu kuulnud, siis kommentaarige täitsa rahulikult.

 

Häid munavõtteid, tupsukesed!

Laenasin siit.

 

Elagu Eesti!

Tänase päeva puhul on paslik esitleda ainulaadset hetke Eesti lähiajaloost. Sellel erakordsel fotol on jäädvustatud üks neist kolmest sekundist, mil pealinna kaunistas konkureeriv Vabaduse sammas. Igal juhul on see vaieldamatult kaunim ja maitsekam kui praegune klaasist junn. Ma ei ütle seda sugugi sellepärast, et tagasihoidlik väike mina oma usinate käekestega oli asja juures tegev, aga igaüks saab ju aru, et Tšehhi kristallist ei ole ehedale Eesti käsitööle võistlejat.

Patriootlike tervitustega.

PS Thatcher, Rahvusvahelise Nabauuringute Instituudi peaspetsialist, tähistas pidupäeva seisakuga, tõsi küll, veel veidi kõikuvaga ning hümni ajaks ei olnud tippvorm veel saabunud, kuid alati pole tähtis võit.

 

Päevakaja

Thatcheri esimene meeleavaldus. Fooliumpeakatet ei olnud ja seemneid ei närinud, võib ju vabandada, et läks kiireks või et me ei lähe iga moenarrusega kaasa, tegelikult oli juba enda kohalevedamine meie kohta ülim aktiivsus. Pean siiski tunnistama, et pärast käisime vannis, tavalises, laineid tegime ise. Vt ka Andruse arvamus ACTA, SOPA ja muu PASA kohta, ämber, acta.ee, viltkiiver.

 

Tagasi kodus

Juba nädal aega kodus, vastuvõtt oli lihtsalt imeline: külmakraadid ja lõpuks ka lumesadu. Just see, mille eest põgeneda oleks tahtnud. Aga nädala sisse on peale vanade sõpradega kohtumise mahtunud ka uisutiirud renoveeritud liuväljal Linnapargis, kirjanduslik õhtu- ja ööpoolik Odeon Lloydi kinos, töine laagrikorralduskoosolek Hrabali nime kandvas õllekas, dokumentaalfilm Grizzly Man hubases kohas nimega Trapéz ja veel muudki. Ülalnimetatud kohti julgen aga soovitada küll. Enamasti peetakse juba kinni ka 1. jaanuaril jõustunud suitsetamiskeelust, kuigi Trapetsis mõni tohlakas ikka tossutas.

 

Vagasid mõtisklusi kaunil jõulupühal

Ma olen täna romantilises meeleolus, sestap tervitan teid ilusa jõululuuletusega.

Ja siga ütles: “See on minu liha – sööge.”

Ja siga ütles: “See on minu veri – pange verivorsti sisse.”

Seda sõnumit kummardan-kuulutan.

(Wimberg)

Kingitused said juba eile enne keskööd pakitud, great success, mis sai toimuda üksnes seetõttu, et esivanemad võtsid oma jõuluprae ja tulid ise Tlna seekord, niisiis ei saanud ema minut enne laudaistumist möödaminnes mainida, et kuule, hakkame kohe sööma, aga onju sa pakid minu kingitused ka ära. Great success, ma ütlen. Muidu oli nagu ikka, liha, vorst, mandariinid, uued oli Thatcher ja jõuluplähmakas, mõlemad tulid hästi välja, tänan küsimast.

Kui kellelgi on juhuslikult jõulumasendus, siis doktor aitab rasked ajad üle elada. Järgmine aasta me teeme ka ühe nendest kuuskedest, arvake ära, millise. Prioriteedid peavad ikka paigas olema.

Pühade puhul passib pühakirjagi lehitseda, meile jõuluvana mullu tõi. Kui külalised on lahkunud ja  saamahimust lõkkele löönud leek hakkab kustuma kingituste avamisest tekkinud harras meeleolu tahab lahtuda, siis vaadake jõulutunde säilitamiseks traditsioonilisi linateosed nagu “Visa hing” ja “Üksinda kodus”, soovitavalt ikka kõik osad järjest. Olge ikka tupsud ja “Visa hing” 4 õhtuse põietee hõõgveini ja mandariinidega algab nüüd!

Veidi hiljem. Bruce Willise kuupaistel tulevärgi valgel särav pealagi on ikka hingematvalt kaunis vaatepilt.

 

Und ja kofeiini

Ehkki mitu mustandit ootab juba mõnda aega lõpetamist ja avaldamist, ei ole mul praegu aega pikemalt kirjutada. Sestap kajastan koomas blogi elustamiseks selle nädala põnevamaid teadusuudiseid ERRi vahendusel.

Seltsimees Huber Roehamptonist on tuvastanud, et varased tõusjad on rõõmsamad, tervemad ja õnnelikumad kui need, kes kaua magavad. Ma ei tea, mis inimesed tal uurimuses osalesid, aga ma ei ole küll eriti rõõmus ega õnnelik, kui mind poole öö ajal üles pekstakse. Thatcher on minu isiklik õnnehormoon ja tema tegevusi kannatan ma kellaajast olenemata suhteliselt hästi välja. Aga iva on siiski selles, et mulle näiteks meeldib kaua magada ja mind masendavad igasugused kellaajad enne 9 hommikul. Unine inimene on tige inimene.

Kofeiinikute rõõmuks on selgunud, et depressioon ja enesetapud neid ei ähvarda. Muidugi on ilge piin ilma kofeiinita pidevas uimas ja hägus, puha ilma vererõhuta vaevelda.

Mida me nüüd siis nendest uudistest järeldame? Väike tagasihoidlik mina peaks olema rõõmus nagu nirk ((c) Tikker) ja peatselt on oodata depressiooni saabumist. Oojee, sügis, kaamos ja pimedus on kohal.