Kui mina Vörösmarty väljakule jõudsin, oli raamatulaat juba lõppenud. Täielik häbematus on teha raamatulaat kesest kõige kibedamat sessiaega. Veel suurem häbematus on muidugi sellise sessi olemasolu iseenesest. Siiani olen peaaegu eeskujulikult esinenud, geograafia eest sain ärateenitult nelja, ega ma rohkema eest ei tea jah (no mõelge ise, Ungari tööstus, kaevandused ja värgid, huvitab see mind jee. Ja kas mul tegelt ka on vaja teada, et Balatoni keskmine sügavus on 3m? Mingit praktilist kasu mul sellest teadmisest nüüd küll ei ole). Kirjanduse eksamit ma ei kommentaari. Meil on õpetajaga täielik teineteisemõistmine. Mina ei meeldi talle ja tema ei meeldi mulle. Lihtne.

Tõlkevõistluse auhinnaks saadud kinkekaardid realiseerisin täna ära. Sain oma József Attila kogutud luule kätte ja Karinthy ka. Saame näha, kas viimane pakub Sacksile kirjandulikku konkurentsi.

Mul on nüüd esimene publikatsioon ka ja mind on selle puhul kutsutud Balatonfüredisse peenele aiapeole. Tõenäoliselt on mul seal veidi ebamugav olla, sest ma ei tunne kedagi peale Péteri, ja üldse on kohal igast kirjanikud ja värgid. Kahjuks mitte ükski, keda ma tõlkida tahaks (tegelikult õnneks, sest nad on kõik surnud).

Veel üks eksam ja üks keeleeksam ja aiapidu ja lõputöö kaitsmine ja selle tähistamine ja B. perekonnaga pühapäeva veetmine ja asjade pakkimine. Viimane nädal. Neljapäeval hooajalõpu kontsertilt tulles ma nutsin natuke selle pärast, et pean siit ära minema, aga ma olen kohutavalt õnnelik, et.