dokumentaal



Talv on ametlikult otsa saanud. Üleeile ladistas sadada, eilsest saati on päike siranud nagu pöörane, linnukesed (tuvid, harakad ja papagoid) ei suuda ka nokki koomal hoida. Täna nägin Tenboschi pargis esimesi lumikellukesi, Ungari omad olid küll varasemad, aga ikkagi. Talvemantli võib varsti lõplikult ära pakkida ja avada jooksuaja, mis, püsigem ikka reaalsuse juures, minu puhul tähendab väga kerget sörki vaheldumisi kiire kõnniga umbes nii tund aega järjest. Ma ei arva, et sporti peaks tegema nii, et veremaitse suus ja silme eest must. Keska kehalisetunnid olid piisavalt tõhusad, et minult rohkem kui kümneks aastaks ära võtta igasugune tahtmine tegeleda natukenegi jooksmisele sarnaneva liikumisega, k.a bussi peale jooksmine. Aga kuivõrd eelmisel semestril oli mul erinõme tunniplaan, siis ma pidin enda liigutamiseks midagi muud välja mõtlema.  Mul pole eladeski nii palju spordivarustust olnud kui praegu, ise ka ei usu ära. Kuidas jutt lilledest ja linnukestest nüüd sedasi tervislike eluviiside peale tüüris? Rikun veel oma reputatsiooni ära täitsa avalikult.

Trammis oli täna õige lustlik sõita, sest seda sai teha lausa elava akordionimuusika saatel. Isegi mu tõeks osutunud aimdus, et artist seda mite omaenda rõõmsast meelest ei harrasta, vaid rahateenimise eesmärgil (mis seletas ka ühtlasi, miks kõik ülejäänud reisijad kalapilguga otse enda ette jõllitasid), ei suutnud juba irvele lähenevat hiiglaslikku naeratust mu näolt pühkida. Mis võiks inimesel ometi säärase meeleoluka trammisõidu vastu olla! Ja küll mul tulevad põimlaused ikka hästi välja.

Loengut postsovetlikust Venemaast peab proua Merlin :D Ei, see ei ole tal eesnimi.

Ja lõpetuseks üks äärmiselt sümpaatne sissekanne Hispaaniast. Loo moraaliga olen täiesti nõus, sest ma ise eelistan ka avatud mõtlemist. Alles hiljuti pressis üks ungari kolleeg minult välja eestlaste stereotüüpset ettekujutust ungarlastest. Mis ma oskasin kosta, kui ma silmaklappe ei armasta. Kiidukõne ja paar küsimärki.

Tegelikult mul on endal ka piinlik, et ma pole ikka veel Ungarist kirjutanud. Ega Metsatöllist. Ja üldse olen lohe.


Kui katusel krõbiseb tundub, et kohe tuleb keegi läbi lae sisse, ei ole see tingimata rott, võib olla näiteks tuvi/ harakas/ ronk, kes tahab näha, mis pähklikoore sees on.


Uksekäepide

Madalmaades on üks huvitav nähtus, mida ma parema vaste puudumisel nimetan keskaegseteks sotsiaalmajadeks (või siis sotsiaallinnaosaks, kui tahta täpsem olla). Hollandi keeles on nende nimi begijnhof, inglise/ prantsuse keeles béguinage. Tegemist oli tavaliselt linnaservas asuva suletud kommuuniga, kus elasid katoliiklastest naised (oli ka meeste béguinage’eid). Kuigi sealsed elanikud olid usklikud, elasid nad siiski ilmalikult, ei lausunud nunnatõotust,  pidasid end oma kätetööga ülal ja võisid ka maist vara omada. Sotsiaalne staatus ja varanduslik seis ei omanud tähtsust. Sellised kommuunid hakkasid tekkima 12.-13. sajandil, ristisõdade aegu. Loogiline põhjendus tundub olevat see, et sõdades sai palju mehi hukka, naistel oli koos kergem hakkama saada ja end kaitsta. Kloostrielu oleks rahutute aegade eest samuti varju pakkunud, kuid sealsed ranged reeglid ei tundunud ilmselt just eriti kutsuvad ja takistuseks oli teatava maise rikkuse olemasolu mõnda kloostrisse asumise tingimusena. Paljud sellistest linnaosadest on säilinud (Antwerpenis, Mechelenis, Leuvenis, Brügges, Gentis, Amsterdamis) ja nad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. W. oli mulle Mechelenis suurepärane giid ja viis mind tuurile keskaegsesse linnaossa. Selle üsna kitsastel tänavatel on armsad madalad telliskivimajakesed, lahedate uksekoputite ja orvakestega uste kohal. Inimesi eriti näha ei olnud (kuigi see on ikka täitsa asustatud ja need üksikud, kes vastu tulid, ütlesid sõbralikult tere), kuid hoolimata kodu tänava eest kaitsvatest müüridest ja välisele maailmale justkui selja pööranud fassaadidest jättis see kant armsa ja õdusa mulje – need on need punased telliskivid, vanad uksed, õitsevad lilled, laternad, pühakute kujukesed orvades. Loodetavasti avaneb mul võimalus ka teisi Belgia ja ka Hollandi sotsiaallinnaosi külastada;)

Illustratsiooniks üks lahe uksekäepide sealtsamast. Rohkem pilte ma ei viitsi siia laadida.


Vastuseks lugejate tungivatele etteheidetele annan teada, et olen ennast mõnusasti sisse seadnud, kool on peal, kuigi mingit rütmi ei ole veel välja kujunenud. Ah jah, kes pole kursis, mu rahutud jalakesed tõid mind europealinna ülikooli ja ma resideerun siin juuni keskpaigani. Püüan olla viisakas ja käituda nagu üks tubli belglane kunagi, see tähendab:

süüa tänaval pabertuutust (soovitavalt majoneesiga) friikaid ja ilma pabertuututa kuuma vahlit check

nädalavahetuseti kirbuturgudel ringi konnata check

sõita rongiga check

elada telliskividest kaupmehemajas check

bagetist tehtud võileips = lõunasöök check

juua õlut (teatavatel põhjustel küll alkoholivaba) check

silmitseda igasuguseid pissivaid tegelasi check (vt ka Manneken Pis, Jeanneke Pis, Zinneke)

külastada kuningalossi check

kuulata Jacques Breli ja lugeda Amélie Nothomb’i check

kakleda lolli süsteemiga check (missioon jätkub)

Veel on vaja tonnide kaupa kohalikku šokolaadi süüa, fännata koomikseid (smurfid on muide Belgiast pärit) ja omandada vähemalt elementaarsed fraasid hollandi keeles.  Kui viitsin, siis kirjutan lähipäevadel ka sellest, kuidas ma onni otsisin, kas ja kuidas ma omale mingi tunniplaani saan, kuidas siin bussipileteid saab osta, millega belglased nädalavahetuseti tegelevad ja mis ma siin veel põnevat olen näinud.

Ja teeme nii, et kuigi ma kujutasin belglasi pealiskaudselt stereotüüpselt, siis kõik saavad aru, et selles oli tera nalja ja tubli annus eneseirooniat.  Leiba ei ole, piim on imeliku maitsega, kõikidel kohtadel on kaks nime, ülikoolis valitseb tohuvabohu, aga ma võtan rahulikult, sest Ungaris sai juba selgeks, et kuskil mujal ongi teistmoodi kui kodus. Pole mõtet selle üle vinguda, vaid Olla Siin ja Praegu. Seda ma püüangi teha ja aeg-ajalt sinuga jagada.


Kui juba lobaks läks, siis veel see suur, et mul on juba mõnda aega meeles mõlkunud üks jubedamalt õel mõte. Ma tahaks siia teha veel ühe blogilisti, mille pealkiri võiks olla näiteks The Most Boring Blogs Ever või koleblogid. Sinna kuuluksid nii sisutud kui ka õigekirjavigadest kubisevad blogid. Kui inimene juba võtab avalikku ruumi mingi sõnumiga täita, siis tehku seda vähemalt stiilselt (ärge tulge mulle ütlema, et hea keelekasutus ei ole stiilne).  Iga kord, kui ma jälle loen kuskilt kokku- ja lahkukirjutamise reeglite vastu eksijate sõnavärde või näen teksti, kus kirjavahemärkide peale ei ole ülearu võhma raisatud (või vastupidi, on igaks juhuks iga kolme sõna järele koma pandud ja ilmselt austusest kirjavahemärkide vastu igaühele tühikute abil oma ruum eraldatud), siis tahaks pead vastu seina peksta. Sõnade vales tähenduses kasutamisest ma ei hakka üldse rääkimagi. Kohutavalt halb keelekasutus on piisav, et sundida mind blogi lugemisest loobuma. Mis puutub sisusse, siis keda huvitab, kuidas keegi kuskil hängis ja siis tulid Krissu ja Tann ka sinna ja üldse päike paistis ja kuna rohkem midagi kirjutada pole, siis panen oma viimase Maximas-käigu ostunimekirja ka siia.  Haisvatest sopaloopijatest ärme ka hakkame jaurama, eks.

Aga ma ei tee seda listi, sest see poleks ilus ja mulle ei meeldi inimesi sihilikult solvata. Top 3 kohad on igatahes hõivatud. Olengi muidu ilge ülbik.

Vt ka kolebänd, kolekirjandus, kaunitar ja koletis.


Üks neist siiras, lapselik ja pühalik, lippudega ehitud ja ajalugu taaselustav. On ülimalt kena kuulata pisikesi põngerjaid Kettsillal Rahvuslaulu esitamas, selles on ehedat ja rikkumata ungarlust.

Lipud Rahvusmuuseumi ees

Teine on profülaktiline, pisut ärritav usaldamatus, mis väljendub musta riietunud maskuliinsetes meesolevustes, kes kuidagi massi ei sulandu ja kullipilgul pidupäevast rahvast seiravad. Selle pisut vaimukam avaldumisvorm on näiteks see munariiul, mis Pesti kaldapealsel püsti oli seatud, et inimesed, kes linnapead  munaga visata tahtnuks, oma laskemoona ilusti riiulile asetaks ja juuresolevasse kasti kirja paneks, kus on selgitatud, keda ja miks ta visata tahtis.

Munad riiulisse!


Täna algavad kodumaa sünnipäeva puhul lõbustused, pidustused, bakhanaalid! Tegelikult me lihtsalt teeme kergelt rahvuslikus võtmes lõunasöögi, mängime, siis sööme veel ja vaatame presidendi vastuvõttu. Pidustused algasid muidugi juba natuke varem, vähemalt mõttes ja natuke tegudes, ja jätkuvad märtsi lõpuni (teate küll, rahvusvaheline naistepäev jm olulised pühad). Tartu rahvas, olge hoiatatud ja tehke kalendris 7. märts vabaks.

Ühest me lõõpimisi õhkuvisatud ideest võeti kinni, selle eest olen mina vist nagu natukene vastutav, ja mõni siin võib varsti vähemalt 15 korda kuulsamaks saada. Aga kuivõrd muna ei ole veel munetud ja üldse pole see minu muna, siis ma rohkem ei kaaguta.

*Ungari muidugi ka.


Väkk, sügis mis sügis. Igavese kaamose aeg on alanud. Peale kaks päeva kestnud sadu mõtlesin, kas peaks akna kinni panema. Tegin hoopis ahju tule. Mõte ahjuküttega korterist ei tundugi enam nii kole, oleks suisa õdus, eriti selle kliima juures. Mu paanilised kinnisvaraotsingud on läbi teinud suure languse, neljamillises maja juurest kahemillise korterini, mida on ikka veel ilmselgelt liiga palju. Valikud on siis kodu soetada mingisse putkasse, mis kohe kokku kukub, või Annelinna. Esialgu jään sinna, kus olen (kõige ilusam asi, mis aknast paistab, on mäkk, puud on ees õnneks, koolis-ujumas-söögipoes hea lähedal käia, ujumas loomulikult siis, kui mu kehavigastus on paranenud). Muidu on suve sees olnud veel folk (oma endises headuses, kuigi tippelamus jäi seekord saamata), väike kesk-Eesti tripp (Palamuse ja Elistvere, kus ilves lesis oksa peal), väljasõit Lõuna-Eestisse (Piusa, Obinitsa), üpris mõttetu Viimsi vabaõhumuuseum (tõesti, seal on mere ääres üks rehielamu, paar kalurimaja ja ongi kogu moos), öölaulupidu (kuivõrd ma olin 20 aastat tagasi väga noor ja ei taibanud eriti, mis värk on, ja issi käis Balti ketis ilma minuta, siis sundisid väljamaal tärganud isamaalised tunded mind sinna minema, mul õnnestus isegi paar meinstriimi- ja massiürituste põlgurit kaasa meelitada ning kõikidest üritusel viibinud sõprade hulgast juhuslikult kohtuda kahe maailma kõige eesrindlikuma soomalsega) ja Ungari arbuusid (K muidugi naerab selle peale, tema ei usu importi).

Hiljuti teatas mu väike sugulane, et “reit on ägedam kui orkut.” Eks ole. Muusikavalikus panin ka vist mööda, sest vaatan liiga vähe MTV-d (et mitte öelda, ei vaatagi, mul pole ikka veel telekat ega vähimatki kavatsust seda soetada). Pedagooge klatšisime ka, mitmed neist on samad, kes minu ajal, ja tundub, et ei ole hakanud paremini õpetama.

Mu isiklik pisike rõõm on mu uuendatud-värskendatud tööloomake, vindoosa peal siiski, sest olgem ausad, ilma 24h arvutiabita ei saa isegi minusugune muidu tehniliselt taiplik tütarlaps pinguga hakkama. Veebikaamera töötab nüüd ja üldse kõik asjad liiguvad normaalse kiirusega ja tarvilikud töövahendid fungavad, mõnus. Ainult üks päev läks.

Mhh, see postitus kipub juba kahtlaselt sinnakanti, et “täna käisin toidupoes ja reidis ja pärast hängisime linna peal.” Ausalt, ma ei viitsiks seda lugeda. Pole kirjutamise vaimu. Võibolla hakkab koolis midagi erutavat toimuma, ma hoian teid igastahes tuunituna.

Teie põhjakorrespondent

Varbad külmetavad, raisk.

Ma igatsen Ungari järele. Väga. Budapesti tänavad on isegi vihmas kutsuvamad.

Apdeit: publiku tungival soovil avaldan veel üleüldst pahameelt ja vingumist öölaulupeol suitsetajate pihta, ilmselgelt olid nad kõik meie seltskonna ümber koondunud. Viisaka tähelepanujuhtimise vastuseks tuli mühatus ja lubadus, et enam ei tee, ja lasti siis rõõmsalt edasi. Me selja taga istus rida mimme, kes moodustasid suitsuahela, üks lõpetas, järgmine alustas. Kuradi sõltlased, ei saa vabaõhuüritusel ka olla koni näkku toppimata. Nojah, kui ürituse reeglites ei ole otsesõnu kirjas, et olge kenad ja ärge suitsetage, siis seda võetakse kui kirjutamata luba, mis siis, et tegemist on avaliku kohaga. Urisengi selliste pihta. Nüüd võiks mõni suitsetaja hakata siin oigama, kuidas teda ikka taga kiusatakse. Mida fakki, ma tahan ka puhast õhku hingata.

Sain ventileeritud, tänan.


Pisut veiniteadust Ungarist, kuigi ma suur veinisõber pole. Väike ka mitte. Aga noh, frötš pole ju päriselt seesama mis vein. See on segu kuivast või poolkuivast, tavaliselt valgest veinist (või ka punasest) ja võimalikult kihisevast soodaveest. Ja kuna soodavee autor on ungarlane Ányos Jedlik, peab osa ungarlasi muidu mujalgi maailmas tuntud jahutavat märjukest endi vaimusünnitiseks.

Oma siiani parima frötši jõin kord Soproni raudteejaamas. Ilmselt olen sellest juba kirjutanud ka. Aga nüüd siis üks väike ungarlaste frötšivalik, demonstreerimaks nende vaimukust ja joogi kuulumist siinsesse kultuuri:

  • Hosszúlépés/ Pikk Samm (mõnes paigas tuntud „Tagurpidi“ nime all): 1 dl veini, 2 dl soodavett;

  • Kisfröccs/ Väike Frötš (paiguti tuntud Lühikese Sammu või Vilena): 1 dl veini, 1 dl soodavett;

  • Klasszikus fröccs vagy Spriccer/ Klassikaline Frötš ehk Spritser (tuntud ka kui Suur Frötš): 2 dl veini, 1 dl soodavett;

  • Házmester/ Majahoidja: 3 dl veini, 2 soodavett;

  • Viceházmester/ Viitse- või Abimajahoidja: 2 dl veini, 3 soodavett;

  • Háziúr/ Majaomanik: 4 veini, 1 vett;

  • Lakó-fröccs/ Elanikufrötš: 1 veini, 4 vett;

  • Krúdy-fröccs/ Krúdy frötš: 9 dl veini, 1 dl vett (ei, see pole eksitus, kirjanikuhärra lihtsalt narritas soodaveega veini);

  • Mafla vagy Lámpás/ Kobakäpp ehk Latern: pool liitrit veini sama hulga veega;

  • Távolugrás/ Kaugushüpe: 1 dl veini, 9 dl soodavett;

  • Polgármester/ Linnapea: 6 dl veini, 4 dl soodavett.

Egészségetekre!


Kohv on siin lahja, krohvitolm aga kange. Mu hingamisteed on tõenäoliselt seestpoolt valge pulbriga kaetud. Olen oma mures üksi ja niimoodi see projekt küll enne augustit valmis ei saa. Nukid on verele pekstud, tulemus aga pole veel kaugeltki rahuldav.

Õpin säästvalt lugema, sest tõin ainult kaks raamatut kaasa. Tegelikult on mul siin üks lugemata Kukorelly, aga nii meeleheitel ma veel ka pole. Ja kui tõesti muidu ei saa, siis võib ju vahelduse mõttes eesti kirjandust lugeda.

Juunis on õnneks ainult 30 päeva.

« Eelmine lehekülgJärgmine lehekülg »