aastat tagasi oli meil jah revolutsioon. Tänavuses piduprogrammis noomiti inimesi, et nad ise oma lapsi kasvataks ega üllast ülesannet tv ja arvuti kanda ei jätaks. Isegi mina vedasin end piduliku päeva puhul välja, kuigi ma kahtlustasin, et see päikesehelendus on petlik ja tegelikult tuleb arvestada sellega, et tuul mul pea otsast rebib. Umbes nii ta oli jah, aga d-vitamiini näljas olen valmis meeleheitlikeks tegudeks.

Öeldagu mis tahes, mulle see pateetika meeldib, mida igal aastal muuseumitrepil näha saab, olen ikka tõeline patrioot, mul saab juba Szózatiga silmamunad märjaks.

Plaanis oli minna kunstimuuseumi, mis riigipüha puhul täitsa tasuta käes. Tehtud tehtud. Pärast mõningast sabatamist vaatasime venelaste käest laenuks küsitud prantslaste pilte. Degas oli esimene ja Picasso viimane.

Mõned klõpsud tegin ka, sest tuttavad torisesid, et ma enam üldse ei. Kus ma siis jõuan Figula veinide, tõlkimise ja depressiooni vahel.

Advertisements