Mulle nii meeldib, et kõik paganama bürokraatlikud instantsid annavad endast märku ühel ajal. Selleks, et neile kõigile vastata ja aru anda, kulub meeletult aega ja energiat, lisaks on aruandlus kohutavalt mitteinspireeriv tegevus ja käivitab edasilükkamissündroomi. Mis ses mõttes on päris hea sündroom, et tekib tahtmine aeg maha võtta, natuke rattama minna, pisut jalutada, veel teise jäätise järele minna jne. Ja kui juba ratas alla ja välja taritud, siis teeks ikka normaalse tiiru kohe, mine tea, millal see tuhin jälle tuleb. Nii ei maksa üldse imestada, kui korraga end teelahkmel leiad ja vaatad, et polegi see Szentendre nii kaugel, läheks siis vaataks üksiti selle ka üle. Kuskil ajusopis on B. manitsus, et kui vabaõhumuuseumi lähed, siis mine ikka üles mäkke ka. Läksin kah, see kreekakatoliku kirik muuseumi kaugemas nurgas oli vaatamist väärt küll. Ja vaikne, sest paljud sinna üles ronima ei vaevu. Kuuma oli ka omajagu, sain päikesepõletuse nr 2 sellel aastal. Eurovelo rattateel Bp-Szentendre on kaks ülihead lõiku, ühe headus seisneb tee kvaliteedis ja kihutatavuses, teise oma lodumetsas, millest ta läbi läheb.

Ainelise kriisi lõpu ootuses haun igasugu matka- ja muid plaane. Aga kuni see kestab (juba pagana pikka aega), kasutan oma töökoha pakutavaid tasuta tuuldumise võimalusi nagu botaanikaaed, või passin arvuti taga ja teesklen tõlkimist.

Eesti Vabariigi suursaatkonna uus residents avanes Bp villarajoonis Õnnistuse tänaval HaleBopp Singersi kontserdi saatel ja oma kodanikukohuse EP valmistel olen selles hoones juba sooritanud.

Nelipühadeks põgenevad kõik pealinnast nelja ilmakaare poole. Ma vaatan, mis nädalavahetus toob. Kui ei too, siis peab ise midagi välja mõtlema. Selles olen ma kõva käsi. Eriti kõva on mu vasak käsi, mis mul majapidamistööde käigus piki veeni niimoodi ära õnnestus kratsida, et ma nüüd nagu ebaõnnestunud suitsiidik välja näen. Koomika noh, ausõna. Aint valutab raip.

Advertisements