Täiesti teemaväline postitus, aga sõrmed sügelevad.

Võtame näiteks ühe eilse pealkirja: Selgeltnägijaid testiti mürgitatud toiduga. Ma järeldan sellest, et saade on seega leidnud oma kuulsusetu lõpu (hurraa). Ma ei viitsinud seda nupukest lugema hakatagi, sest mis mõtet  on lugeda ajalehest telesaadete ümberjutustusi. See viimane on saanud Postimehe lemmikžanriks, ideede puudus? Isegi kui mul telekas oleks, ei hakkaks ma ikkagi mitte iialgi vaatama selgeltnägijaid ja tõehetki, miks peaks mind huvitama teiste inimeste must pesu? Ei koti kopika eest ka. Kui huvitaks, siis ma passiks kahjurõõmsa irvega teleka ees ja mis mõttega siis veel ajalehest lugeda, kes kellele millega kuhu keeras.

Samuti harrastab Postimees pildivargust, tahab saada tasuta artikleid, esitab otseselt valesid fakte (selle kohta ma ei saa kahjuks viidata, sest need on seotud teiste isikutega) ja kõige tipuks on muidugi Elu toimetus eesotsas Aju Saagimiga, kes toodab sisutühje nupukesi enda ja oma sõbrannade “seiklustest” ja vaatab, kellel on aluspüksid jalas. Et siis nagu mida? Glamuur vää? Võib olla on viga lihtsalt minus, kes ma madalalaubalist..ee..meelelahutust (?)…..ajakirjandust (?) hinnata ei oska.

Reklaamide ja seega püsiva nägemiskahjustuse vastu aitab Ad/Flashblock, kuid kahjuks puudub veel mõttetute rubriikide blokeerija.

Võib olla tekkis lugejal küsimus, kuidas ma oskan kritiseerida, kui väidan, et ma Postimeest ei loe. Mõni blogija vahel viitab asjalikumatele (või huumorirubriiki kuuluvatele) artiklitele. Kui teemapüstitus on piisavalt intrigeeriv, siis lähen loen, ühtlasi jäävad silma kõrvaltulpades asuvad pealkirjad. Lihtne.

Sellega on tänane meediakriitiline sõnavõtt õppenud.

Advertisements