Kui ma reede hommikul varem üles tõusin, et end võõrkeelses raamatukogus ülesastumise tarvis vajalikku konditsiooni viia, ei näidanud ükski märk, et see päev midagi toredat tooks. Aga imesid juhtub. Raamatukogus sai publik tunni aja jooksul kuulata ligi paarikümnes Euroopas räägitavas keeles katkendeid emakeelt käsitlevatest kirjanduslikest paladest. Mulle meeldis enim Lackfi János, kes kandis ette Weöres Sándori värsse. See meeldimine võis olla tingitud asjaoludest, et 1) need kõlasid mulle arusaadavas keeles ja 2) olid vaimukad. Teised tekstid olid teoreetiliselt küll ka tõlkega varustatud, aga see oli kirbukirjas seinale projitseeritud kujul pisut – hm, kuidas nüüd öeldagi – loetamatu. Heakene küll, inglise keel oli ka enam-vähem arusaadav, aga selle juures ärritas mind esitaja afekteeritud maneer, mis segas tekstile keskendumist. Slaavi ja ka muid keeli kuulates oli aga heameel selle üle, et eesti keeles neid va vokaale ikka parajal hulgal on. Weöres Sándori värsid ajasid hamba verele – tahaks neid ise ja rohkem lugeda. Kohe pärast neid teoseid, mis mulle lugemiseks kokku on kantud, eks. Mais? Jooksmist on kuidagi palju. Raamatukogust jooksin koju, sealt köögitarvikute ja eesti toidukraamiga ülikooli, siis veel poodi, tagasi ülikooli, koju arvuti järele ja ülikooli tagasi. Seks ajaks oli sihuke tunne, et see palavik, mis kolme kodus hingevaakumise päeva jooksul kujutas endast kerget temperatuuritõusu, on nüüd oma alaväärsuskompleksist üle saanud ja hakkab kõrgusi vallutama. Katsusin tema vaimustust paari aspiriiniga jahutada. Vist õnnestus mõneks ajaks ära petta. Igatahes esimese minikeeletunni ajaks olin peaaegu väljagi mõelnud, mida ma selle kolmveerandtunniga peale hakkan. Ja laias laastus õnnestus ka pea kõigest rääkida, millest plaanis oli. Paar tuttavat nägu oli auditooriumis, suurem jagu kontvõõrad, kellele üritus tegelikult suunatud oligi. Uurijate öö nimeline teadust populariseeriv õhtupoolik tõi meie õppetooli rahvast päris korralikult. Eriti oli seda tunda eesti köögis, kust inimesed lihtsalt sisse ja välja voorisid, et kõik osa saaks. Ei olnud südant kellelegi ei ka öelda. Mulgipuder söödi viimse raasuni ära, kamapallid ja kaerahelbeküpsised ka. Ainult piima ei tahtnud keegi pudru kõrvale juua. Enne kokkamist astusin veel sisse kahte loengusse, esimesse eneseharimise õilsa eesmärgiga, teise veel õilsama eesmärgiga aidata kolleegi projektori operaatori ülesannetes. Igatahes teise keeletunni ajaks olin läbi nagu käbi, aga vastu igasuguseid ootusi õnnestus see veel paremini. Rühm oli väiksem ja julges rohkem küsida, nii et neljakümne viiest minutist sai sujuvalt tund. Südaööks olin kodus, koos veendumusega, et kui ma hommikul veel liigun, lähen matkale.

Plaanis oli minna Visegrádi, kuhu ma ammu oli tahtnud minna pärast kõiki neid renessansiloenguid ja kuuldusi sealsest kuningapaleest. Palee, mille hiilgeajaks oli renessansikuninga Mátyási valitsusaeg, oli igati külastust väärt, kuigi vaatamist olnuks seal veel rohkem, kui me praegu jaksasime. Meie kolmene kolmest rahvusest seltskond oli kuidagi ootamatult ühel meelel rahuliku kulgemise osas, nii et muuhulgas nautisime sügissooja päikest, einet kuningas Mátyási aias ja kohvi palee terrassil. Kulgemisest sai rühkmine ainult tõusudel ülemise kindluse juurde, sest minu arvates on lihtsam kiiresti kui aeglaselt üles minna. Mind väsitab kiire tõusmine vähem, lisaks annab edumaa fotografeerimiseks. Kindluse juurest läksime selle kõrval asuva künka otsa (mis on siiski kõrgem kui meie Suur Munamägi), kus pidasime vestlusistungi ja nautisime vaadet Doonau kääru kahe kalda mäestikele. Ma hoiduks kasutamast pateetilisi sõnu, aga pidin taas nentima tõsiasja, et sellist maastikku ja selle ilu ei ole ma küll võimeline fotole jäädvustama. Seda enam püüdsin nähtut kuhugi tallele panna, et oleks, kust vajalikul hetkel ammutada.

Teekond alla läks kuidagi kõhutunde järgi, nii et sattusime paigusse, kuhu märgitud matkarajale jäädes ehk sattunud polekski. Áprily oru (jah, see on oma nime selle luuletaja järgi saanud, ta nimelt elas sealkandis oma elu lõpus) luuderohtu mattunud kaljused servad, kitsukesed metsarajad ja kohati sügisrüüs puud tekitasid muinasjutumeeleolu. Alla külasse jõudnud, tegime bussi saabumiseni aega parajaks Doonau kaldal lutsu visates ja mõtteid mõlgutades. Õnneks oli buss paksult rahvast täis, nii et me otsustasime ainult Szentendreni sõita, et sealt siis tavapärasel viisil koju minna – üle tunni aja püsti seista oleks ikka liig olnud. Vahepeal viisin oma kaaslaste mõtted osavalt lángosist ja hõõgveinist koosneva õhtusöögi peale. Võtsid vedu ka, isegi väga entusiastlikult. Nii et koju jõudes polnud enam vaja toitumise peale mõelda. Homme on ka päev. Ja üldse, ega külmkapil sest midagi pole, et ma tas suurt miskit ei külmuta.

Advertisements