Mulle meeldib staatiline liikuvus. Olla paigas, kus ma end hästi tunnen, ja teha siit tiire sellesama riigi piires. Ei mingit igatsust kodumaa järele, mus voolab patrioot negatiivne veri. Sõbrad ja mentorid ka kõik siin.

Ma olen muide õnnega koos. Et mul on need paar autoriteetset sõpra, kes oskavad alati lohutada ja musse oma ütlemistega uut energiat süstida, nii et ma neile ütlemistele mõeldes tahes või tahtmata naeratama pean. Peale selle varustavad nad mind enda kasvatatud tsukiinidega ja õpetavad seda paneerima, nii et ma omale peaaegu et uue lemmikroa saan, räägivad, kuidas teha paprikaga kartulit, kutsuvad rattamatkale, kui me täiesti juhuslikult keset suurt suve õppetooli koopiamasina juures kohtume, meelitavad kinno vaatama filmi Maa, mis on sel õhtul kavas viimast korda, kuulavad mu kaebusi teemal inimesed ja neist arusaamine, kiidavad mu fotokunsti, isegi kui see pole kaugeltki nii hea, tulevad muga järjekordsele renessansinäitusele ja laenavad mulle järjest uut lugemisvara ungari kirjandusest, kutsuvad õlut jooma ja räägivad elutarkusi, isegi teades, et ma kõike tõsiselt võtan, viivad kirbuturule ja igal nädalavahetusel kuskile matkale ja on lihtsalt minuga ühel lainel, nii et mul tekib tahtmine saada paremaks inimeseks. Nüüd tagantjärele tark olles saan ise ka aru, et just see ebaõnnestumine, mille pärast ma suve alguses hirmus kuri olin, tõi kaasa palju toredat ja lõi võimaluse kõige selle jaoks, mis mind praegu nii õnnelikuks teeb.

Ja raamaturiiuli olin ma juba ammu endale välja vaadanud, ootasin vaid parajat momenti, et end kokku võtta, või ka seda, et see tahtmine üle läheks. Äi läind. Aga on inimesi, kes oskavad kuulata, ja kui ma ühele neist nii muuseas asja mainisin, oli tulemuseks see, et kahe päeva pärast läksime riiulile järele. Uued raamatuleiud, mida riiulisse panna, on Wass Albert, kes miskipärast annab lugejatele põhjust poliitiliseks poolevalikuks – kuigi kui tema vastased loeks näiteks „Funtineli nõida“, ei leiaks nad sealt ainumastki poliitilist seisukohavõttu –, ja Lackfi Jánosi lühiromaan. Kuulu järgi saan Jánosiga samal üritusel üles astuda. Äge!

Advertisements