Väkk, sügis mis sügis. Igavese kaamose aeg on alanud. Peale kaks päeva kestnud sadu mõtlesin, kas peaks akna kinni panema. Tegin hoopis ahju tule. Mõte ahjuküttega korterist ei tundugi enam nii kole, oleks suisa õdus, eriti selle kliima juures. Mu paanilised kinnisvaraotsingud on läbi teinud suure languse, neljamillises maja juurest kahemillise korterini, mida on ikka veel ilmselgelt liiga palju. Valikud on siis kodu soetada mingisse putkasse, mis kohe kokku kukub, või Annelinna. Esialgu jään sinna, kus olen (kõige ilusam asi, mis aknast paistab, on mäkk, puud on ees õnneks, koolis-ujumas-söögipoes hea lähedal käia, ujumas loomulikult siis, kui mu kehavigastus on paranenud). Muidu on suve sees olnud veel folk (oma endises headuses, kuigi tippelamus jäi seekord saamata), väike kesk-Eesti tripp (Palamuse ja Elistvere, kus ilves lesis oksa peal), väljasõit Lõuna-Eestisse (Piusa, Obinitsa), üpris mõttetu Viimsi vabaõhumuuseum (tõesti, seal on mere ääres üks rehielamu, paar kalurimaja ja ongi kogu moos), öölaulupidu (kuivõrd ma olin 20 aastat tagasi väga noor ja ei taibanud eriti, mis värk on, ja issi käis Balti ketis ilma minuta, siis sundisid väljamaal tärganud isamaalised tunded mind sinna minema, mul õnnestus isegi paar meinstriimi- ja massiürituste põlgurit kaasa meelitada ning kõikidest üritusel viibinud sõprade hulgast juhuslikult kohtuda kahe maailma kõige eesrindlikuma soomalsega) ja Ungari arbuusid (K muidugi naerab selle peale, tema ei usu importi).

Hiljuti teatas mu väike sugulane, et “reit on ägedam kui orkut.” Eks ole. Muusikavalikus panin ka vist mööda, sest vaatan liiga vähe MTV-d (et mitte öelda, ei vaatagi, mul pole ikka veel telekat ega vähimatki kavatsust seda soetada). Pedagooge klatšisime ka, mitmed neist on samad, kes minu ajal, ja tundub, et ei ole hakanud paremini õpetama.

Mu isiklik pisike rõõm on mu uuendatud-värskendatud tööloomake, vindoosa peal siiski, sest olgem ausad, ilma 24h arvutiabita ei saa isegi minusugune muidu tehniliselt taiplik tütarlaps pinguga hakkama. Veebikaamera töötab nüüd ja üldse kõik asjad liiguvad normaalse kiirusega ja tarvilikud töövahendid fungavad, mõnus. Ainult üks päev läks.

Mhh, see postitus kipub juba kahtlaselt sinnakanti, et “täna käisin toidupoes ja reidis ja pärast hängisime linna peal.” Ausalt, ma ei viitsiks seda lugeda. Pole kirjutamise vaimu. Võibolla hakkab koolis midagi erutavat toimuma, ma hoian teid igastahes tuunituna.

Teie põhjakorrespondent

Varbad külmetavad, raisk.

Ma igatsen Ungari järele. Väga. Budapesti tänavad on isegi vihmas kutsuvamad.

Apdeit: publiku tungival soovil avaldan veel üleüldst pahameelt ja vingumist öölaulupeol suitsetajate pihta, ilmselgelt olid nad kõik meie seltskonna ümber koondunud. Viisaka tähelepanujuhtimise vastuseks tuli mühatus ja lubadus, et enam ei tee, ja lasti siis rõõmsalt edasi. Me selja taga istus rida mimme, kes moodustasid suitsuahela, üks lõpetas, järgmine alustas. Kuradi sõltlased, ei saa vabaõhuüritusel ka olla koni näkku toppimata. Nojah, kui ürituse reeglites ei ole otsesõnu kirjas, et olge kenad ja ärge suitsetage, siis seda võetakse kui kirjutamata luba, mis siis, et tegemist on avaliku kohaga. Urisengi selliste pihta. Nüüd võiks mõni suitsetaja hakata siin oigama, kuidas teda ikka taga kiusatakse. Mida fakki, ma tahan ka puhast õhku hingata.

Sain ventileeritud, tänan.

Advertisements