Minu 8-päevane tuur kuue vahva eestlasega läbi Ungari või ka itaalia perekonnaga, nagu nad end ise nimetasid, ei alanudki traumaatiliselt vara. Rongitasin Miskolci, et seal oma seltskonnaga kohtuda ja terve päev Miskolc-Tapolca koopaspaas erineva temperatuuri ja veega basseinides liguneda ja õuemurul peesitada. Peesitamise tulemus andis ennast tunda järgmisel hommikul, kui mu kints kahtlast tundlikkust ilmutas. Turi hakkas ka vaikselt rattamatka nahka maha ajama. Teel Miskolc-Tapolcast Egerisse peatusime ühes kenas kõrtsis, kus eestlased sukeldusid ungari gulinaariasse. Sellest sai meie reisi üks keerulisemaid osi – kuidas kuuele inimesele korraga menüüd tõlkida ja neile meelepärased keelekastmed ja kehakinnitused välja valida. Üldiselt tundus, et eestlasele ungari köök maitseb.

Õhtul kämpingut otsides veendusime esimest korda, et info Ungari kämpingukaardil on aegunud, sestap lõime telgid püsti Kauni Naise oru vahetus läheduses. Loogilise jätkuna külastasime paari veinikeldrit ja mekkisime kohaliku veinipiirkonna viinamarjapaalinkaid ja veine.

Järgmisel hommikul tegime kohustusliku tiiru Egeri kindluses, täiendasime turul oma puurviljavaru, loivasime armutus päikselõõsas ringi ja otsisime varjulisemaid kohti. Seegi reis hõlmas endas minu jaoks esmakordseid elamusi. Üks neist oli Ungari kõrgeima mäetipu Kékesi vallutamine. Selle mäe nõlvadel saab muide lumisel ajal suusatada ka, neil on isegi suusaliftid olemas. 1014 meetri kõrguselt avanes päris muljetavaldav vaade ümbritsevate maastikule.

Õhtuks oli plaanis jõuda Ráckevesse, mille eestlased endi jaoks sujuvalt Rakvereks mugandasid. Ungari suurima rahvatantsufestivali Summerfesti avalöögiks me paraku kohale ei jõudnud, küll aga tantsutoa ajaks, kus näljased matkalised tantsijate suppi mekkisid. Reisi üheks tunnuslauseks muutunud kontseptsiooni muutus sai vist just selles linnakeses alguse, sest telkimiseks hambuni relvastunud seltskonnal õnnestus telkida kokku tervelt kaks korda. Telkimisplatside puudumisel ööbisime enamasti erinevates majutusasutustes.

Kolmandal päeval suundusime reisi ühe põhieesmärgi, Ungari mere poole. Pärast esimest kohtumist järve rohelise veega Balatonfüredi rannas maitsesid eestlased kohalikku lángosit. Ehk tekib mõnel neist nüüd edaspidi ka Tartus isu väikse ungari maitse järele. Teel Tihanyisse peatusime Lóczy koopas, aga päeva naelaks kujunes ikkagi Tihany ise. Õnneks jagus ühel rühmaliikmel söakust öelda kategooriline ei Balatonfüredi kämpingule, mis oli puupüsti telke ja inimesi täis, nii et pärast põhjalikku ja lootusetut armumist Tihanyisse ei tahetud sealt enam kusagile minna. Ööbimiseks leidsime imearmsa majakese peatänava läheduses, kust oli hea minna nii järveranda ujuma kui ka öisele jalutuskäigule kloostri juurde ja Kajamäele.

Hommikul võeti veel aega, et Tihanyiga tiiba ripsutada ja ujumas käia, pärast läksime Tapolcasse, et poolteise tunnise sabatamise hinnaga maa-aluses järves Viljandi paadimeest sõita. Tapolca üks turismimagneteid on ka vesiveski ja veskijärv, mille kaldal on üks hiiglama vahva veinikelder-muuseum. Neljas reisipäev, mille ühisnimetajaks sai termaalpäev, pakkus meile palju järvi, sest edasi suundusime Hévízi termaalvetele, sealt Fenékpusztasse, kus kõrtsileti taga seisja oli hoopis Laci paarimees, kes soovitas meile tõeliselt head söögikohta, kus infonäljas eestlased said põrgukuumas toidutares roogi oodates ka internetti kasutada. Luksus missugune! Termaalöö veetmiseks saime pesapaiga Balatonberényis, kus tehti viimased ujumistuurid suures järves.

Järgmisel päeval teostasime linnu- ja loomavaatlust neissamus paigus, kus ma rattamatkal juba käinud olin. Sel korral õnnetus mul pühvlireservaadis näha pühvleid jahutavas poris peesitamas ja kuulda nende uskumatult toredat häält. Zalaegerszegi lähedal kämpingus Gébárti järve kaldal end ankrusse heitnud, läksime vabaõhumuuseumi, kus mul on õnnestunud käia juba kolm korda, ent mis pakub alati avastamisrõõmu. Kui me õhtul kämpingus järjekordset söögiorgiat pidasime, kästi mul muretsemine lõpetada. See nii hästi ei välja ei tundud, aga ma tundsin end seltskonnas juba paremini. Lõpuks kujunes sellest peaaegu kiindumus, sest mida muud võiks tunda inimeste suhtes, kes sulle enne magamaminekut muinasjuttu räägivad ja öise äiksetormi ajal rahustavad.

Torm tõi endaga kaasa pisukese meeldiva ilmajahenemise, aga sellega kaasnenud rõhkkond põhjustas ka ühe reisilise enesetunde halvenemise, nii et pärast Sümegi kindluse ja Somlóvásárhelyi veinikeldri külastamist järgnesid üsna murelikud tunnid. Székesfehérváris otsisime üles valvearsti, kes parandas muuhulgas tunduvalt mu arvamust ungari arstidest, nagu ka kogu ülejäänud personal, kes juba haiglas meie murega osavõtlikult tegeles. Mina olin ausalt öeldes täiesti hirmul, aga vastutus ei andnud aega väga väriseda. Neli tundi Székesfehérvári haiglas kurnasid mu emotsionaalselt üsna ära, aga abi me saime ja selle eest olen ma väga tänulik. Kokkulepitud kohtumisele ma ei jõudnudki ja festivali avamist ma kahjuks ka ei näinud, aga ülejäänud seltskond rääkis, et külm oli olnud. Meil oli vähemalt soe ja õde rääkis toredaid asju, mis mind rahustasid. Südaööl jõudsime koju minu juurde, mis pärast magamisasemete jagamist ja paika panemist nägi välja nagu mustlaslaager.

Kahte Budapesti-päeva mahtus meistrite ja käsitööliste laat ja kontserdid üleval Kindlusemäel, jalutuskäigud kesklinnas, ohtralt rétesit, türgi saun, pannkoogipidu, ostlemine ja olemine. Kokkuvõttes sain omale toredaid tuttavaid ja väga mõnus oli nendega oma Ungari-armastust jagada.

Advertisements