Teisipäeval tõusid mu kuklakarvad õudusest turri. Ma nimelt lugesin Anna Politovskaja Putini Venemaad. Jõudsin vaid mõelda, et tõenäoliselt ei ole seal midagi oluliselt muutunud, kui hakkasid tulema uudised Gruusiast. Teate, hirm on. Need sündmused näitavad, et Venemaa ei kavatsegi valetamist ja võimutsemist järele jätta. See toimub praegu. Lähedal. Päris inimestega, kes ei lähe sellele KGB-s koolitatud kambale kopika eestki korda.

Mõtlen murelikult, kas Tbilisi ja Merani meestevägi on terve. Töenäoliselt on mägede pojad, need hõbekõrid ja tantsujalad praegu oma vabaduse eest väljas.

Andsin just Gruusia toetuseks allkirja.

Olümpiast on ausalt öelda sügavalt savi.

PS Ma tean jah, et meil on siin muidu Ungari teema.

Advertisements