Mis ma oskan ütelda. Ma olen igatepidi väga rahul. Timi organiseeritud ööbimiskoht oli ideaalses kohas linna peatänava ühes kenas hoovis neljanda korruse nurgataguses korteris. Tegelikult oli see korruse ainus korter, korraliku köögi ja vannitoaga. Kõik oli seal olemas, sai korralikku hommikukohvi teha ja aknast vaadet ammutada. Pärast tarbetutest asjadest vabanemist ja kohvilaksu suundusime linna vallutama. Korralik eeltöö tehtud, ei olnud mul kordagi tunnet, et olen võõras kohas. Timi lasi ennast ilusti ringi vedada, mina sain vaatamisväärsusi külastada just selles järjekorras, nagu ma heaks arvasin.

Peaväljakul sattusime miskipärast kohe Szabó Magda nimelisse raamatupoodi ja kohvikusse, kuhu on tekitatud kirjaniku nurk tema isiklike esemete, piltide ja isegi miniatuurse kujuga. Ja loomulikult tema loominguga. Kui päris aus olla, siis tema ja tema looming on vast suurim argument, miks ma üleüldse tahtsin Debreceni minna.

Esimese päeva suurim elamus oli minu jaoks protestantlik kolleegium, mis alustas tegevust 1538. aastal. Kolleegium on muide Ungari ainus kõrgkool, mis on tänase päevani katkematult sessamas paigas tegutsenud, kus see asutati. Selles koolis on õpetust saanud paljud kirjanikud ja vaimuinimesed, sealhulgas mõned mu lemmikud, nii et selle kulunud tammepuust trepid ja palju näinud seinad täitsid mind erilise heaoluga ja mingis mõttes turvatundega. Kolleegiumis saab tutvuda kahe suurema näitusega: kooliajaloo ja kirikukunsti kogud on mõlemad väga huvitavad. Kooliajaloo näitusel võib muuhulgas näha näiteks Arany Jánosi piipu ja Csokonai flööti. Kolleegium on olnud inspiratsiooniks ühe ungari suurima kooliromaani kirjutamisel, mis on hea tahtmise korral Ants Murakini tõlkes 1934. aastast loetav ka eesti keeles: Zsigmond Móriczi Jutt vagurast poisist.

Kirikukunsti näitus tutvustab reformatsiooni värvilisemat külge. Eksponeeritud kantslid ja kassettlagi on igal juhul filigraanselt nikerdatud ja rõõmsalt värvilised. Näitusel on väljas ka Ungari üks vanemaid, 14. sajandist pärit kirikukell.

Kolleegiumi kolmanda korruse oratooriumis ehk suures palvesaalis pidas 1849. aastal oma istungeid Pest-Budast lahkuma sunnitud olnud Ungari Parlament. Habsburgide kukutamise päeval mindi siit Suurkirikusse, kuhu mahtus rohkem inimesi. Sessamas oratooriumis tegutses demokraatliku pöörde lootuses Ungari ajutine valitsus ka 1944. aastal, kui pealinna okupeerisid sakslased.

Oratooriumis juhtus nii, et ma salgasin tahtmatult oma rahvust. Juhtus see nõnda, et seal istunud muuseumitädi küsis meie käest, kas me raamatukogus juba käisime. Ja sinna kohe otsa, et äkki me polegi ungarlased, mispeale kiiresti ehmunult vastasin, et muidugi oleme, kartuses, et äkki ta muidu ei näitagi meile raamatukogu. Ma ei saanud ju seda nägemata ära minna… Raamatukogu on kohe oratooriumi vastas ja selles on ligikaudu 600 000 köidet, mis teeb sellest Ungari suurima vaimuliku raamatukogu. Ah mis silmailu ühele raamatusõbrale! Isegi kui tegemist on peamiselt vaimuliku kirjavaraga. Muide pühakiri on seal olemas enam kui 250 keeles.

Déri muuseum oli muidugi seal leiduva Munkácsy pärast kohustuslikku laadi. Ka Debreceni ajalugu tutvustavad saalid olid väga põnevad, eriti mis puudutab tsunftide tegevust ja linnakodanike igapäevaelu. 1848.-49. aasta revolutsiooni vitriinides näiteks leidsin sellise huvitava reliikvia, mille üheks osaks oli Aradi ühe märtri luukene.

Kui mina Timiga Munkácsy saali jõudsin, oli muuseumi peamine atraktsioon ehk Munkácsy Kristuse-triloogia kahele maalile kahanenud. Omanik oli triloogia esimese maali tagasi nõudnud. Säh sulle kooki moosiga. See-eest olid kaks alles jäänud osa, Ecce homo! ja Kolgata igati vaatamist väärt. Sama ei saa ma öelda kogu ülejäänud ekspositsiooni kohta, mis eksponeeris härraste Déride Aasia- (ja ühes saalis ka Egiptuse-)ihalust. Ma olen läbi ja läbi eurooplane.

Muidugi jäi jalutades tee peale ja äärde palju muudki huvitavat ja olulist, näiteks galeeriorjadeks müüdud ungari vaimulike mälestussammas, kus on kirjas ka Szabó Magda esiisa Jablonczai nimi; puuks kasvanud taralõng, millega on seotud legend protestantismi kui uue usundi püsimajäämisest; Csokonai teater, mis nägi väga sünagoogi moodi välja; Batthyányi tänav, kus asunud teatris on mänginud Arany János ja Petőfi Sándor ning kus on sündinud viimase poeg Zoltán.

Teise päeva hommikul pärast kohvi tüürisin meid paneelmajade vahel tühermaal asuva väljast üsna õnnetu olemisega kirjandusmuuseumi juurde. Kirjandusmuuseum tutvustab kahel korrusel Debreceni kirjanduselu ja linnaga seotud kirjanikke, mistõttu ma lootsin, et seal on ka Szabó Magdale pühendatud väljapanek. Seda seal ei olnud, küll aga olid esindatud kõik teised tuntud ja minu jaoks (veel) tundmatud kirjanikud. Muuseumionu oskas vastata suurele osale meie küsimustest, mõnele jäi vastuse võlgu, nii et jäime tasa, sest mina jäin ka ühe vastuse võlgu. Nimelt ei tulnud mul meelde ühtegi eesti muinasjuttu, mis oleks ungari Ludas Matyi variant. Lubasin uurida. Esemelistest eksponaatidest olid linna peaarhitekti villas väljas näiteks Csokonai luuletuste Lillale kingitud sõrmus ja Ady kapp.

Pärast väikest kirsirétesit külastasime Debreceni sümbolit protsestantlikku suurkirikut, milles esimene jumalateenistus toimus 1819. aastal. Kirik on tõepoolest suur – selles on 3000 istekohta, nii et on arusaadav, miks parlament 1849. aasta 14. aprillil Habsburgide kukutamiseks ja riigi iseseisvuse väljakuulutamiseks sinna kogunes. Tool, mida tol päeval valitud valitsusjuht Lajos Kossuth Debrecenis viibimise ajal kasutas, on reliikviana välja pandud kiriku ristlöövis koos originaaldokumentide ja -esemetega. Kiriku sisekujundus on väga lihtne ja elegantne, kantsel on ampiirstiilis. Kiriku läänetorni saab üles minna vaadet nautima. Selles tornis elab Rákóczi kell, mis pärast 1802. aasta tulekahju uuesti valati.

Püha Anna roomakatoliku kirik pärineb 18. sajandist, mil linn oli sunnitud vaba kuningalinna staatuse saamiseks katoliiklastele pühakoja ehitama. Seda ei tahetud teha, sest katoliiklasi oli tol hetkel linnakodanike hulgas täpselt üks ja arvati, et too võivat koduski palvetada. Kirik ise on barokne, kuigi peaaltar ja kantsel pärinevad kiriku põhjaliku restaureerimise ajast 1936.-38. aastal. Selle pühakoja kõrval kiriklas ristiti Petőfi Sándori poeg.

Teise päeva mahtus ka jalutuskäik Suurde metsa ja Suures metsas. Muide „suur“ selle nime tõlkes ei ole päris täpne, sest originaali „Nagy“ ei viita mitte suurusele mingis mõttes, vaid pigem vanusele, nii et ehk oleks õigem Vana mets. Metsa vaatamisväärsuste hulka kuuluvad kirjanduslik skulptuuripark, Konnajärv ja ülikool koos ülikooli kirikuga. Täpselt niipalju me ette võtsimegi. Süda jäi natuke valutama, et ma Szabó Magda hauale ei läinud, aga eks ole siis seda enam põhjust tagasi minna. Ülikooli peahoone oli muidugi väga imposantne, tõeline teaduse palee, kus võiks päris mõnus õppida olla.

Tagasi kesklinna tulime trammiga, et seegi atraktsioon ise ära kogeda. Pärast kehakinnitust vedelesime Déri muuseumi ees klassikalise muusika kontserti kuulates ja pärast üht kohvilaksu leidsin endas piisavalt jõudu peaväljakule tšehhi etnoroki pundile näppu viskama minekuks. See „etno“ nende mõistes on lood siit ja sealt maailmast, näiteks Pakistanist. Väga kuulatav ja tantsitav.

Meie kolmandal ja viimasel päeval haidukkide maal läksime bussiga linnast välja metsapustasse. Õnneks jagus meil oidu mitte rattaga minna, nagu esialgu plaanis oli. Sellise kuumaga oleksin juba esimese kolme kilomeetri järel kuskil tee ääres põõsasse varju pugenud. Bánki puhkekeskuses tutvusime kohaliku muuseumiga ja uitasime ringi õpperajal looduspargis. Tagasi linnas vaatasime veel kord üle oma lemmikpaigad ja oligi aeg naasta pealinna oma argiellu, mis minu jaoks tähendas süvenemist hiiglama igavasse õppetooli kirjavahetusse teemal magistriõppe sisseastumiseksam. Plaanin järgmist deserteerimist.

Advertisements