Sõbrakesed, ma hakkan nüüd koju tulema!

Huvitav, kas on võimalik taotleda sisenemiskeeldu raamatpoodidesse, noh umbes nagu kasiinosse. Mul oleks hädasti vaja. Võimaluse korral ka internetist tellimise piirangut. Ma ei saa jääda selle peale lootma, et keegi mind raamatupoes takistaks. Lars lükkab mind ilusti uksest sisse ja unustab ise ka kohe kõik muu peale paberist sõprade, pisike põrguline.  Ohkimise põhjus on ilmselge: tubli poole mu pagasist moodustavad raamatud, õnneliku juhuse tõttu saan ma need SEEKORD autoga Eestisse transportida. Note to self: kui auto ostmiseks läheb, proovi mitu kilo raamatuid pakuruumi mahub ja kas tagumised istmed saab vajaduse korral välja võtta. Pole ka paha mõte väiksemale kaubikule pilku heita.

Et kui juhuslikult kedagi huvitab, siis mu nohikukarjäär lehvib täies purjes. Keeleeksam läks vist hästi (no kui raske saab olla eksam, mille tekstimõistmise ülesanne on renessanssiaasta tähtsamatest näitustest, millest ma olen mõnda isegi vaadanud ja isegi ilma tekstita oskaksin ülesande peast ära teha; kirjanditeemad globaliseerumisest ja loomapidamisest. Väga mugavalt sai kasutada selliseid sõnu nagu töpreng näiteks, on küll tase onju). Lõputöö sain ka viie.  Lugesin juhendaja arvustust ja vaatasin, et assa nuga, kus on alles hea töö valmis kirjutatud. Assa nuga, krt, minu töö.

Üldiselt on varsti (loe: kohe kui jälle interneti levialasse satun) oodata valju nuttu ja hala teemal, kui kaunis ja lilleline on elu Ungaris ning kuidas Kuri Saatus pagendas mind kaugele, pakaselisse põhja. Onju, kui te saate, palun korraldage hiljemalt kolmapäevast alates Eestisse päike jm suve juurde kuuluv ilm. Muidu ma hästi ei oleks nõus.

Advertisements