Tegelikult sai mul omal ka sellest halamisest villand, et ma tahan tagasi Ungari koju ja et mul pole siin hea olla. Ega see lennukuupäeva lähemale ei too. Aga et mul üleüldse mingi olemine tekiks, selleks kraamisin tühjaks meie endisaegse aidaruumi ja olen nüüd juba kaks päeva seinu krohvinud. Garanteerib õiglase ööune, kuigi hommikud saabuvad endiselt liiga vara. Pole ka kindel, et minu toake enne mu ärasõitu valmis saab, aga vähemalt on nüüd tegutsemist ka vihma- ja tuulepäevadeks. Jube lahe on plaane teha, kuhu raamaturiiul ja kuhu kohver. Sest mu põhiline argument see oligi, et tahaks asjad kohvrist välja võtta, aga pole panna teisi kuhugi. Samas on ju hea ka, et asjad on kõik ühes kohas, vähemalt ei lähe kaotsi midagi. Aga niimoodi vaikselt nokitsedes, kohvi- ja õllepause pidades hakkab ehk asi varsti ilmetki võtma.

Täna peame kassi peiesid. Päris hirmus lõpp oli tal vaesekesel. Aga ka must huumor on huumor. Seda peab saama, muidu mina ei mängi.

Advertisements