Sel nädalavahetusel ei liigu mitte üks lill. Sain täna ohtralt patsutada ja kiidusõnu oma ungari keele oskuse kohta. Kui saan kunagi välja magada, hakkab silm ka särama ja karv läikima. Praegu on veel jõledamalt udune olla.

Kui Lars ei loeks, siis ma saaks avalikult kirjutada, et ma lähen homme Balatonfüredisse, õhtul purjetan laevukesega (kõlab luuleliselt onju) teisele kaldale ja lasen ennast seal poputada. Ma ütlen siis lihtsalt, et kavatsen oma auga väljateenitud puhkusest esimese jupi homme välja võtta. See näeb välja umbes nii (ühtlasi püüdke sama ette kujutada ka murul, mõnusas soojas suvevihmas, murelipuu all, järvekaldal, ilma tugitoolita muidugi):

See saab alles üks imelik nädalavahetus olema. Pole ju enam harjunud, et ei pea ohjeldamatult õppima või järjekordset tööd kirjutama ja ühtegi eksamit ka ei ole lähiajal. Ma saan täiesti rahulikult lesida rongis ja lugeda Sirpi või mingit suvalist naistekat või kuulata Tõnu Raadikut või lihtsalt aknast välja vahtida või mugida kodus küpsetatud, otse Eestist tulnud leiba. Kui tahan. Kas ei ole mitte luksvärk?

(Selle pildi ma pätsasin kuskilt, aga mul tegelt ka pole meeles, kuskohast. Lihtsalt meeldis. Tõenäoliselt on kellegi autoriõigused või midagi, ma ei taha neid endale, ausõna.)

Advertisements