Asutan end hommikul ajaloo eksamile minema.

Mina: Ma lähen siis teen endal nüüd margi täis.

K: Edu!

Ei no aitäh. Sain ühe vastiku pileti ja kuigi teatasin õpetajale täiesti ausalt, et ma teemast eriti midagi ei tea (reformiperiood ja 1848-49 vabadusvõitlus, loomulikult ei tulnud mulle pähegi mainida iseseisvuse väljakuulutamist, mis oligi kogu asja point), sain lõpuks nelja. Muudest asjadest oli ikka midagi meeles. Kaks päeva enne eksamit aga tabas mind padupohhuism ja ma isegi ei suutnud enam õppida. Eile öösel kahe paiku hakkasin asju pakkima, nagu tuleks esmaspäev siis rutem kohale. Ei tulnud. Ikka on alles neljapäev. Püüan seda teadmist ignoreerida.

Viimasel nädalal sain telefoni jälle tööle. Tegelikult oligi raske märtsi alguses üks meil saata ja küsida PUK-kood. Kiire tüdruk olen, pole midagi öelda.

Selle eest pangakonto sulgemiseks läks ainult 5 minutit (kogu siinset bürokraatiat arvestades valmistusin järjekordseks katsumuseks, sabatamiseks ja maeitakuskohast väljaimetud põhjusetele, miks konto sulgemine lähema 10 aasta jooksul on absoluutselt võimatu), arvestamata aega, mis kulus enne kahe teise pangakontori külastamisele. Esimeses oli kõigepealt probleemiks see, et ma ei osanud õiget verbi kasutades öelda, mida ma tahan (mõtlesin ise välja mingi kolekonstruktsiooni ja vaene teller ei saanud ühestki sõnast aru). Ma ei viitsinud pikemalt jaurata ja läksin korraks inglise keele peale üle. Seepeale taheti mind saata teise kontorisse. Ma ei saanud ka enam millestki aru, ei saa ju ometi olla, et kogu Budapesti peale on 1 kontor, kus saab arve sulgeda. Peale väikese kommunikatsiooniprobleemi lahendamist selgus, et teller arvas, et ma muhvigi ungari keelest ei jaga ja siis on vaja mind mujale saata. Edasi selgus, et neil ikkagi pole seda inimest parasjagu saadaval, kes saaks mu arve sulgeda, lepingu lõpetada jne. Vutt-vutt-vutt järgmisse kontorisse, kuhu mind lahkelt juhatati. Mis oli kinni (sellega seose veel üks huvitav nähtus Ungaris, postimajad ja pangakontorid ja elektrifirma klienditeenindus on tavaliselt lahti kella nelja-viieni, heal juhul ka kuueni, niisiis on täiesti normaalne käia asju ajamas tööajast. Et mitte ülekohut teha, pean ütlema, et elektrifirma klienditeenindus töötab esmaspäeviti lausa kella kaheksani. Igaks juhuks elektroonilisi võimalusi ei kasutata. Ärme maksame elektriarvet pangaülekandega, pole ju üldse näha, kuhu raha läheb. Palju parem on ise kohale minna ja sabas seista ja raha kuldste prillidega soliidses eas proua kätte ulatada. Täiesti ulmeline süsteem ikka). Kolmandas kontoris vedas mul nii hullult, et seal olnud isegi saba ja arve suletud nagu niuhti.

Ma lähen nüüd oma rändraamatukogule pakkematerjali jahtima ja püüan selle käigus uusi eksponaate mitte soetada.

Advertisements