Uskumatu, et olen peaaegu kaks aastat Maailma Parimas Linnas elanud, aga Iréni kontsertil oli veel käimata. Tänasel kaunil suveõhtul sai see piinlik lünk lõpuks täidetud. Mu daamid ja härrad, Irén Lovászi nelipühi lisakontsert basiilikas. Kõlas muusika tema (vist) kahelt viimaselt plaadilt (Sisemine hääl ja Taevane hääl), mis on oma olemuselt meditatiivsed-religioossed-müstilised-keskmaalikud. Kõik see muusika ja kontserti ülesehitus sobisid ideaalselt sellesse ruumi. Suurem osa tegevust käis kenasti kupli all, publik paiknes kaares ümber selle koha, mis oli lava. Iréni hääl oli täpselt nii kaunis ja võimas nagu plaatidelt kuulda olnud, ainult seekord oli ta ise ka kogu oma armsa ja südamliku olekuga kohal. Lisaks temale veel kolm meesvokaali ja ohtralt erinevaid instrumente. Näiteks didgeridoo, see toru moodi pill, mis teeb tõrrepõhja häält, viiul, harf, flööt, torupill, klarnet, saks. Repertuaari moodustasid suuremalt jaolt Ungari kristlikud rahvalaulud, aga oli ka üks Itaalia lauda ja üks Katalaani motett 14. sajandist. Tekstidest oskab Lars ilmselt lähemalt rääkida, aga minu lemmik oli laul 148. psalmi ainetel. Ainetel sellepärast, et idee on psalmist, kuid algteksti oli kõvasti täiendatud (psalm sellest halvemaks küll ei läinud). Tegelikult võin ma selle psalmi ungarikeelse originaalsisu osas vabalt eksida, internetist ei õnnestunud igatahes seda teksti leida, mis kontsertil kõlas. Eks ma vaatan järele, ma kavatsesin nagunii endale ungarikeelse Piibli hankida, et oma selleteemalist sõnavara laiendada (Piiblist on päris palju väljendeid kasutusele võetud ja kannavad juba laiemat või sümboolset tähendust, ma ei tea, Soodom ja Gomorra näiteks, võib ju loota, et ma need eesti keeleski õigesti kirjutasin). Nii et jah, ma hakkan ungari keeles Piiblit lugema, puhtalt hariduslikel eesmärkidel, kaugemaleulatuvaid järeldusi ei maksa sellest teha. Aa jah, psalmi iva oli siis selles, et kiitke Issandat kõige eest, mis meil on, viinamarjanõlvad, tuul, taevas ja igasugused muud toredad…hmm, asjad, muidugi palju ilusamalt ja nutikamalt ritta pandud, kui mul praegu meeles on. Mulle isiklikult tuletas see meelde olla rõõmus ja õnnelik ja tänulik (Kõiksusele või ma ei tea, millele, ma ei ole just maailma kõige usklikum inimene. Okei, okei, Kettamaailma jumalatesse ma võin uskuda) selle eest, mis ma saan olla ja mis/kes mu elus olemas on, aukartus ja muu säärane värk. Hoolimata kogu sellest ülevusest oli mul päris mitu korda tunne, et kohe ilmuvad välja kääbikud, haldjad ja inimesed (rohirrimid ja duunedainid muidugi), midagi maagilist oli ses muusikas. Lars on muidugi veel vähemalt nädal aega laksu all, minagi pole vähem joobnud.

Nagu poleks sellest veel küll, sain näpud Palya Bea uue plaadi külge ajada. See on pagana hea. Ma olen veidi rõngas nüüd sellest. Elu on ikka kaunis. Aitäh!

Advertisements