Mulle meeldivad eksperimendid. Praegu on töös vanade eestlaste veel vanema rahvatarkuse tõestamine. Pill tuleb pika ilu peale, ütles tark maarahvas hallidel aegadel. Seejuures mõtlesid nad konkreetselt torupilli peale, tean ma autentsest ja usaldusväärsest allikast. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Aga no kui pikk see ilu siis ikka oli, et see pill hirmsa pauguga tulema peab? Kui nüüd tagasi mõelda, eks siis olnud ka mu viimased kultuurisõõmud poolmõrud, ehk et ei õnnestunud täpselt nii, nagu ma tahtnuks.

Rahvusgaleriis kuningas Mátyási pärandi näitusel näiteks juhtis L. armastusväärselt juba esimese ja teise saali vahel mu tähelepanu sellele, et ka üks mu kolleege on kunstisõber. Praegu degradeerisin õppetooli juhataja oma kolleegiks, aga ise ta armastab ka oma miljonites ringkirjades meid kolleegideks nimetada. Imelik oleks ju ka, kui pöördumine oleks armsad alamad või midagi muud säärast. Noh, igatahes on tal huvitav huumorimeel, sest kui me juba mitmendat korda samasse saali sattusime – ja see on üks igavesti pirakas näitus –, tegi ta ettepaneku üks õppetooli koosolek maha pidada. No ma ei tea. Mis tunne teil oleks, kui te oma vabal päeval kultuuri nautides ülemusega silmitsi satuks? Ma olin sellest häiritud ja see väljapanek jääb meelde sellega, keda ma seal kohata poleks tahtnud. Aga peale selle sai tänu heale seltskonnale ka hea lõuatäie naerda.

Järgmisel päeval läksime pundi punaste lilledega varustatult palverännakule ungari kirjanduse Suurte juurde, kaks minu kõige lemmikumatest leidsime üles ka, Lázár Ervin aga polnud kodus. Nädalale punkti panemiseks valisin ühe teise näituse kuningas Mátyásist, et ikka renessansiaastast oma osa võtta. Näitus oli hirmus huvitav, aga ka umbes teises saalis pidi mul süda seisma jääma, kui üks kullisilmne muuseumitädi hirmsa häälega röögatas, et pildistamine on keelatud. Ma nimelt toksisin oma vanamoelise Nokiaga tekstisõnumit. Süüdlaslikult tutvustasin tädile asjaolu, et tegelikult ei ole minu käsutuses olev imemasin selliste suurte tegude jaoks nagu fotografeerimine teps mitte võimeline. Kogu ülejäänud aja, mis ma näitusel veetsin (seal oli päris palju lugemist), tundsin kuklas tädide pilku. Aga hoolimata hirmsast hingelisest vapustusest on see renessansinäituste hulgast siiani mu lemmik.

Viimase, peamiselt muretsemisrohke nädala käigus kogunenud pingeid lahendas natukene Mari Boine kontsert Kunstide Palees. Kunstihuvilistele soovitan ka Ludwigi Muuseumis praegu külastamiseks avatud Nádler Istváni maalide näitust. Nádler on kaasaegse ungari maalikunsti üks elavaid klassikuid. Eksponeeritud teosed esindavad uusimat suunda tema loomingus: muusika mõjul loodud heterogeenset vormimaailma. Eriti imponeerisid mulle tema kolme värvi kombinatsiooniga (sinise, musta ja valgega) maalid, aga huvitav oli ka must mustal. Paljud praktilised küsimused, mis mul tema maale vaadates tekkisid, said vastuse ühte varjatud nurgatagusesse paigutatud videot vaadates. Näituse ühes osas mängis ka see muusika, mida kuulates kunstnik oma töid tegi. Kokkuvõttes päris eriline elamus, sobis Mari Boine kontserdi ette väga hästi.

Kontserdist. M. oli meile hankinud piletid päris lähedale, nii et hea oli lauljannat jälgida. Akustika on Bartók Béla kontserdisaalis muidugi täiesti suurepärane. Natuke häiris, et inimesi oli väga palju, sest selline muusika eeldaks natuke väiksemat kuulajaskonda minu arvates. Ka oli kontingent pisut imelik. Minu ees istus üks kuldsetes 60-ndates paar, kelle ühel poolel oli nohu ja kes selle vastu pidevalt võitles seebilõhnaliste taskurättidega. Mari Boine võitis mu südame juba kunagi aastaid tagasi Tartus, kui ma tema plaate kuulasin, aga kontserdil oli tema fantastiline vokaal veel võimsam.

Õhtu teine pool oli Lõuna-Alžeeriast tulnud grupi päralt, kelle puhul tekkis mul mitmeid küsimusi. Laululood olid ühepalgelised ja vokaal oli nõrk, rütm oli kontserdi algupoole ka üks ja seesama. Grupi kaks naisolevust varjasid meeleheitlikult oma juukseid ja kergitasid pidevalt mahalibisevaid salle, plaksutasid ja huilgasid mikrofoni. Ei saanud alguses kuidagi aru, kuidas seda muusikat nautima peaks. Aga õhtu edenedes muutusid rütmid ka ja lõpuks tekkis isegi see efekt, et jalg hakkas tatsuma ja oleks tahtnud liigutada. Ruum oli selleks muidugi täiesti sobimatu. Ülemistel rõdudel olid aga inimesed, kes ilmsesti olidki tulnud malilasi kuulama ja kargasid kui meeletud.

Üldiselt ootan homset ja pühapäeva.

Advertisements