Liiga palju inimesi ja liiga õhukesed seinad/põrandad. Mida ma ütlen oma armsale toimetajale, kes muretseb mu pärast hirmsasti ja paneb mind alati naeratama? Kusjuures ma pole teda elu sees näinud. Veel.

Ma olen terve nädalavahe jooksul joonud vaid pool tassi kohvi ja sedagi suure vaevaga. Kas see on normaalne? Minu puhul? Süüdi on ravioolid või valgehallitusjuust, tavalisest seisundist eristas seda koledal kombel läikiv süda. Paistab, et ilma kofeiinita on elu, juustu ja pätsideta saan ma ammugi elatud. Ka nii võib suveks saledaks saada.

Nädalavahetusist olen ikka natuke saanud ringikondamiseks pigistada, kuigi südametunnistus karjub hirmsa häälega. Täpselt nii kaua kui olen treppidest alla saanud. Kevadenuhutamise põhiline tulemus on ilus pungakollektsioon, pildistasin kõik üles, mida nägin. Budapest on suur linn, muruliblesid loetud arv ja kuhu ikka kõik see mees suundub, kui mätas enam ei uju. Õige, üles Budasse või Margitile. Mina muidugi naiivselt arvasin, et absoluutselt geniaalne idee on inimestest ära pääsemiseks mäkke och saarele minna. Tõesti samasugune keenjus nagu pool Budapesti. Aga ma kavaldasin nad üle ja läksin allamäge, kus üldse teed ei olnud! Seal olid hoopis karvased krookuse moodi lilled ja mitte ühtegi paarikest. Täna siinsamas ühika taga Gellertil uidates tekkis kiusatus avalikus kohas murule viskuda nagu siin oma muru puudumisel kombeks. Käsi ei tõusnud ja põlv ei paindunud, olen selleks ikka liiga eestlane. Vaesed linnainimesed. Mind ootab vähemalt kodumuru.

PS See, kes jõuab siia pidevalt Läti ilmateadet otsides, võiks guugeldada world weather vms. Sellest on abi, tegelt ka. Ja üldse on praegu palju aktuaalsem Leedu. Hoidkem vaid pöidlaid, et see neetud streik enne reedet ei algaks, mul on vaja neljapäeva hommikul ilusti lennuki peale saada. Ja siis, chilli alga! Niikaua on hambad ristis ja vaim vaagub ühest öötunnist teise.

*Jääb nüüd mõneks ajaks mu playlisti.

Advertisements